yarn makeover

lõnga värvus enne ja pärast

lõnga värvus enne ja pärast

Lubage ma tutvustan teile imeilusat öko-mahe-bio teel saadud kollast värvi lõnga ja kuidas seda saada. Tegemist on siis noortelt kaselehtedelt saadud kollase pigmendiga, mille paneb tõeliselt särama maarjajää peits ehk kinniti. Eriti olen rahul lõnga pisut külmema tooniga, kui tavaliselt taimedega värvides saanud olen.


Esiteks: kõnni piisavalt kaua looduses ringi, kuni taipad, et on kevad! Seejärel otsi kott. Kui oled staažikas korilane võta taskust või tee see oma sallist/pearätist. Korja nii palju värskeid ja väikeseid kaselehti, kui käed jaksavad. Enne inimeste sekka naasmist kontrolli, ega sa kasetolmust üleni roheline pole.

vajaminevad materjalid

vajaminevad materjalid


Teiseks: koju jõudes kaalu saak ja otsi välja lõngad, maarjajää, potid/pannid ja vee termomeeter ei teeks ka halba. Tee selgeks raamatu järgi, kui palju lõnga värvida saad. Intensiivse värvi saamiseks soovitan retseptist kinni pidada, vältimaks klišeed, et taimedest saabki ainult plasse värve. Mina valisin raamatust selle retsepti:
Kaselehed-tibukollane: 2000g kaselehti, 30 g maarjajääd, 300 g lõnga.


Kolmandaks: kui sul on 1 pott, siis varu vähemalt 3 tundi. Esimene tund läheb lehtedest värvi välja keetmise peale, teine lõnga peitsimiseks ja kolmas lõnga värvimiseks saadud värvivees. Viimaseks jääb lõnga loputamine, et kinnitamata värv lõngast välja tuleks. Minu 50 g vihi loputamiseks oli tarvis 10 korda vett vahetada! millest viimasesse tuli lisada koide peletamiseks äädikat.

kaselehtedega värvitud lõng ehk ise tehtud kõige paremini tehtud

kaselehtedega värvitud lõng ehk ise tehtud kõige paremini tehtud


Neljandaks: pühi laubalt higi, lase oma kontidel diivanil puhata ja imetle looduslikult saadud imeilusat tulemust. Endiselt olen seda meelt, et taimedega värvimine pole kortermajas elades nii lõbus kui aeda omavatel inimestel. Juba pottide ja pliidiraudade vähesus teeb asja ajakulukaks ja komplitseerituks. Lisaks veel taevast kaela sadava pehme vihmavee kasutamine (mida korteris kuskilt võtta pole) on parem nii lõngale kui ka rahakotile.
Kui kogu selle mässamise vahepeal energia otsa saab, siis tuleb kõrval raua peal veel süüa ka teha, lootes, et maarjajää vesi toidu sisse ei tilgu =) Mul valmisidki kevadele kohaselt makaronid nädalaid varem isetehtud karulaugu pesto ja parmesani kuhjaga, mispeale oli õhtu lõpuks eriti võidukas tunne!
makarontsikud türgi ubade, naadi pesto ja rohke parmesaniga

makarontsikud türgi ubade, karulaugu pesto ja rohke parmesaniga

Advertisements

Kihnu titemütsid (esimene õmbluspostitus)!

Taustainfoks nii palju, et õmblemisega pole ma kunagi sina peal olnud. Õmblusmasinad ja igasugune lõikemajandus ajab tavaliselt judinad peale. Mul lihtsalt puudub (ka isegi kodu-)õmblejatele omane mõtlemisvõime.
Sellest hoolimata tahtsin kunagi läbi närida nende mütside tegemise õpetuse. Kui see valmistamise traditsioon pärineb mitte eelmisest vaid vähemalt üleeelmisest sajandist, siis ei saa see kokkuõmblemise võte üle mõistuse keeruline olla.

Selgus, et:
-õpetused/seletused on olemas ja peale mõningast ragistamist selgus, et arusaadavad isegi mulle
-lõige on suhteliselt lihtne (kättesaadav raamatust I. Uus “Noppeid Kihnu näputööst”) ja nutikas
-parema tulemuse saavutamiseks on soovitatav õmmelda masina asemel käsitsi – jackpot
-kangamajandus on sõltuvust tekitav (seepärast tuli mul 2 mütsi)

ehk siis m.o.t.t. mulle endale

ps! Värvide sättimisel ei järginud Kihnus väljakujunenud traditsioone. Laenasin ainult lõiget. Sealsel rahval on kindlad reeglid, mis värve kuhu ja kelle mütsile panna.

vaibavabrik 4


4 viimast vaipa verandale
pildistatud sügisel 2013 (aitäh Martinile kaamera laenamise eest ikka ja jälle)

mõõdud:
65 x 85 cm
65 x 145 cm
65 x 230 cm
65 x 270 cm

sidus raanu
lõim puuvillane/polüester
kude puuvillane

väljaveninud ruudumuster hakkas mulle lõpuks meenutama vanu villaseid patselapilisi tekke
tänu sidusele ja toekale koematerjalile tulid mõnusalt rasked vaibad, mis iga kurvi võtva jala peale naljalt paigast ei liigu
kõige lihtsam just pesumasinasse neid toppida pole aga see eest saab suvel survepesuriga neid uhtuda ja sinna samma verandale päikese kätte mõnulema jätta.

vt ka vaibavabrik 1, vaibavabrik 2 ja vaibavabrik 3
nende vaipade lõpetamisega pani vabrik mõneks ajaks oma uksed kinni. materjali aga jagub endiselt ja ideid ka, mida sellest teha. kui need ideed katsetuse faasi edukalt läbivad, siis luban, et raporteerin =)

järgmisena tuleb aga postitus õmblemisest!, mis saab siin blogis küll ajalooliseks esimeseks vist.

vaibavabrik 2

majapidamistoa vaip
75 x 270 cm
sidus raanu
lõim puuvillane/polüester
kude puuvillane ja tatt

kahe eri koematerjali vaheldumine andis sellele vaibale mõnusa pehmuse, et niiiväga oleks tahtnud seda endale jätta.

vaibavabrik 1

Lõpetasin suve lõpus ühe suure tellimuse, kus kavandasin ja teostasin 2 a. jooksul maja täie vaipu. See tähendas, et teha oli tarvis rohkem põrandakatteid, kui ma enne seda neid üldse kudunud olin. Peale majaga tutvumas käimist lubati teha täpselt seda, mida ise heaks arvasin – ainsaks tingimuseks oli mõõtmetest kinnipidamine. Avasin vabriku ja hakkasingi siis tööle! Katsetasin erinevaid siduseid ja mustrite pindu, mida alati olin tahtnud järgi proovida. Mõni õnnestus paremini kui teine. Põhjuseks minu süsteemsusele kalduv iseloom, mis tööd väga lihtsaks ei teinud. Näiteks selgus mõnel korral, et ühte või teist materjali ei jätku terve toa jagu ühesugustele vaipadele… või siis, et konkreetset sidust ei toeta jälle selle toa vaipade jaoks espetsiaalselt muretsetud koematerjal (nt värvide kokkulangevuse poolest) jne.. sellised küsimused, mille peale enne ei tule, kui kogemust pole.

Vaipade uus kodu asub mere ääres (sellest need mererohelised,-sinised ja hallid toonid). Esiteks siis galerii avatud köögi ja koridori vaipadest, kus kõik vaibad moodustavad kokku terviku aga igaüks on teistest siiski erinev.

Järgmine postitus on sellest ruudulisest vaibast, mis viimasel pildil teiste seas paistab.

näitus MUSTRIMÄNGUD


Ehk pildilugu minu IDEE stuudio huvikooli õpilaste esimesest näitusest ja ka kunstikooli õpilastöödest. Käisime eelmisel aastal muuseumis vanemate märkide ja sümbolitega tutvumas, et eesti rahvakunsti kohta palju targemaks saada. Ja et oma loomingu jaoks inspiratsiooni leida. Sättisime Viljandi Muuseumisse vaatamiseks mustrilisi ja märgilisi teoseid. On kunstitöid ja käsitöid. Näitusekülastaja saab töölehtede täitmisega ka ise vanemate sümbolite teemal kaasa mõelda.
Kuni 5. oktoobrini!

seekord õpetamisest

2012 sügisel anti mulle võimalus õpetada TÜ VKA etenduskunstide osakonnas tekstiilitehnoloogiana viltimist. see oli I kord minu praktikas õpetada nii vanu inimesi, kellel lubatakse juba ise suures Viljandi linnas üksi koolist koju kõndida ja kes ei jookse koridoris sulle mänguhoos peaga vastu kõhtu. vanusega kaasnevad vahel ka imelikud kohustused nagu nt laupäeva hommikuti enda kooli vedamine, mis tegelikult esmakursuslasele ei peagi väga pähe mahtuma. meenusid oma õpingud käsitööosakonnas ja see kuivõrd-ülekohtuselt-tudengitesse-suhtutakse tunne, miskipärast ainult helges valguses.

oh well, tegelikult nägin ise ka ikka päris koledasti vaeva, mis sai minu suureks üllatuseks tänasel hindamisel kuhjaga tasutud. tehnika õpetamine, kus “siin ei ole kindlaid reegleid” on põhilisteks õpetussõnadeks ja kogemused, katsetusjulgus ja pealehakkamine on peamised võtmed õnnestumiseks, nõuab tudengitelt päris palju. see taandab õpetaja rolli suhteliselt minimaalseks, kuid piiratud aja pärast ka väga oluliseks kordineerijaks, et kõikide tudengite materjalide ja võtete valikul, protsessi kulgemisel silma peal hoida. et ikka õnnestumisprotsent võimalikult kõrge tuleks ja motivatsiooni ka edaspidiseks jätkuks. sest olgem ausad, viltimine on ikka üks paras füüsilist koormust nõudev ettevõtmine ja otsast uuesti alustada ei viitsi vahel isegi.

pildistasin ajalooarhiivide tarbeks tööd üles ka aga ma ei pea väga eetiliseks neid luba küsimata oma kalli internetiga jagada. et postitus illustreerimata ei jääks panin kokku mosaiigi internetist võetud vildi piltidest, millega aine alguses tudengeid viltimise valguse poole üle meelitada proovisin. ja mul on peale tudengite pingutuste nägemist nii kuradima hea meel, et ma viitsisin oma verd, higi ja pisaraid selleks sügisel valada.

eesti käsitöö laulupidu

8-11. novembril toimub traditsiooniline Mardilaat traditsiooniliselt Saku Suurhallis, Tallinnas.
Seekord hoiame pöialt Astrile ja Monikale, kes paljude käsitööliste seas esindavad ühiselt uusi tulijaid arhailisema käsitöö tegijatest. Eeldatavasti on edu ja kuulsus juba ees ootamas! Monikalt luu- ja nahkesemeid, Astrilt pronksspiraalidest prosse, nõeltehnikas talveks tarvilist vara jne. Kel vähegi võimalust, tasub laadakülastus kindlasti ette võtta.
Esimese pildi ilus on 100% Lossi Gildi ühispanust – Astri kaunist käsitööd näitab käemodell Lüüli, mida mina oma parima äranägemuse järgi pildistasin. Lisaks veel Krissu tehtud kannel. we make a good team all right.

värskeid uudiseid.. kevadest

kerge kahtlus hinges sundis mind täna oma netipanka vaatama. jõllitasin jupp aega täiesti juhmi näoga ja ei saanud aru, kuni lõpuks sain aru.. peaaegu, et lahti tuleb võtta viimane käsitööajakiri, mida siiani polnud viitsinud avada, kuna see number on peaaegu tervenisti tüvka tekstiili lõputöid täis, mida sai kevadel/suve algul kõrini nähtud nii moešõul, fb-s, inku tekstiilikeskuses jne. ega oma peaga välja ei nuputanudki, et mille eest mind tasustatakse, kuni jõudsin meie artiklini! Muidugi, Lüüli ja Astri panid ju lühikese jutu kokku ja sinna juurde valiku minu tehtud piltidest meie, st Lossi Gildi korraldatud suursündmusest, mida ma kevadel siinsamas reklaamisin ja pärast sõnakestki ei kommenteerinud.

vot väga hea. keda huvitab, see on nagunii juba teada saanud kas kohapeal uudistades, fb-s, gildi kodukal või suusõnaliselt meie käest. keda ikka veel huvitab, saab sügisesest Käsitööst lugeda meie võistukudumisest “Käi ja Koo 2012” ja käies kudumise traditsioonist või pigem tavast Eestimaal. Väga hästi õnnestunud artikkel, mille muudavad eriliselt huvitavaks Astri välja otsitud teated etnograafilisest arhiivist käies kudumise kohta. Positiivne on ka see, et peatoimetaja on terve oma juhtkirja ruumi pühendanud sama teema ümber arutlemiseks, kuigi seekordne väljaanne sisaldab muudki erilist, mida oleks võinud sisse juhatada. Väike töövõit gildile!

kui ma samamoodi jätkan, annan varsti juba virginia woolfi mõõdu välja oma pikkade ja lohisevate, juhet kokku ajama kippuvate lausetega.. not

ei vedama ei pidama

täna, 26. aprill 2012, isiklik rekord lõime käärimisel – 22meetrit. astri vanavanaema niksiga. pooleteise albumi jagu muusikat. lõimelõngade arv oli õnneks väike, maarja 1600 kõrval häbenen öeldagi. ja ikka ei saa ma oma tööga alati nii hästi läbi, kui võiks ja ma ei saa sellest aru. nagu oma lähedaste peale närvi minemine – tead, et pole põhjust, sest asi on tegelikult sinus endas.