hobuvildi pildid

Tulemuseks korralik tükk asja.

https://loomus.wordpress.com/2011/08/25/hobuviltimisest/

Advertisements

hobuviltimisest

Eelmisel aastal samal ajal pidasime kursusega väikest kokkutulekut Kurgjal. Arutasime, mis tegevusi muuseumis käsitööaasta 2011 raames korraldada võiks. Minul, kui kõige vildihimulisemal meist lõid tulukesed põlema ja pakkusin välja hobuviltimise teema, mille kohta võin nüüd kirjutada – tehtud!

Augusti teise nädala lõpus toimus Kurgja Talumuuseumis järjekordne Talukultuurikool, teemaks eesti maakari ja hobused. Long story short – palju rahvast, palju toredaid tegevusi nagu alati. Liisa Kallami juhendamisel viltisime lastele suure talu plaani kujutava mänguvaiba. Mõned pildid protsessist.

Hobuviltimine ei ole iseenesest mingi imeloom. Tegemist on endiselt märjalt viltimisega rullimistehnikas. Pärineb see Aasia rändrahvastelt, kelle elustiil tingis kiire tegutsemise rohke villa realiseerimisel eluks hädavajalikeks viltideks. Sama lugu on tegelikult tänapäevalgi. Kiiresti ja vähese vaevaga soovitakse saada head tulemust.

Tegelikult on mässamist sama palju, vaat, et rohkemgi (vähemalt terve pika päeva jagu). Ladumine ja esmane rullimine tuleb teha ikkagi käsitsi ja mida suuremat vaipa teha, seda rohkem käsi läheb ka tarvis. See ajaski huvilisi esimese asjana segadusse, et …miks te siis ise vildite? Hobune ise ei ole tegelikult mingi käsitööline, temale jääb lihtsalt koplis kõndimise ja rulli järel vedamise osa. Selleks, et asjalikku tulemust saada on tarvis eeltööd korralikult ära teha enne kui rulli nö masinasse panna saab.

Järgmine küsimus, mis huviliste peas tekkis – mis karva te siis vildite? Hobuviltimine ei sea nõudmisi kasutatavate materjalide osas. Temal on põhimõtteliselt ükskõik, mis rulli vahele pandud on.

Ja kuulukse, et õige pea saavad uued pärandtehnoloogia magistrandid hobuviltimist näha-teha ka Männiku Metsatalus Viljandi lähistel, kuniks veel soojemaid ilmu on. Põnev!

Veidi meediakajastust ka Kurgjalt.

päevadele

Teate, olen tegelikult juba mitmeid aegu tagasi Viljandis. Ruhnu jätsin oma jälje ja ka vastupidi. Ma ei teagi, mida sellest kirjutada, seega annan vaid meeleolu ja tekstiili piltide lingid. Igatahes, sellist elamust ei ole ammu olnud, kui need 8 päeva saarel. Kuidas ma kirjeldan teile täiskuu valgel uduga kaetud puisniitu (osade väitel ka ööviiuli lõhna, mida minu nina ei oska tunda) või mustikavaibast männimetsa, sääskedest ja parmudest tihket õhku ja seda külalislahkust ja ajaloolist hõngu saarel? Ja seda tunnet, kui merest ei kostu mitte kohina poegagi olgugi, et silmaulatuses pole ühtegi saart ega maismaatriipu? Ja neid lehvitavaid käsi.

Homme aga pakume Lossi Gildiga Pärnu Gildipäevadel trükki ja seda kõike Teie rõõmuks. Ootame!

uus septembrikuus

Veel pole aga kohe on. Augusti viimastesse päevadesse mahub ära veel vähemalt üks eriti tore üritus. Laupäeval on Carl Robert Jakobsoni Talumuuseumil kavas Talupäev! Meie, värsked vilistlased TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili erialalt oleme kohal ja näitame nii mis kole. Kohal on nii kurikuulsad jäärakotid, kedervarred, kui ka nõeltehnikud, sitsi-satsi hullud jne, rääkimata muust rahvakultuuri kompotist. Tulge vaadake ja imetlege, küsige, proovige, õppige, huvituge, rõõmustage (maitse)meeli ja nuusutage saabuvat villast hooaega kauni looduse keskel! =)