Kõlapael torupillile

foto: Tõnu Tunnel

foto: Tõnu Tunnel


.. tegelikult Sandrale, et ta esinedes oma torupilli kaenlast minema ei puhuks.
Tänu talle ei lähe mul kõlapaela valmistamise oskus päris rooste, kuigi ausalt öeldes on sinnapoole teel.

Kuna ta seekord soovis praktilist musta puuvillast, siis polnudki tarvis keerulist mustrit mõelda aga tundes teda siis pakkusin ikka väheke sädelevat blingi sisse. Seda siis metalliku mulinee näol, mis kord tuli pinnale ja kord mitte. Ja tulemus sai täitsa okas kokas oma kaootilise säbruga. Let mi present juuu, milleks mu telefoni kaamera võimeline on:

näitus MUSTRIMÄNGUD


Ehk pildilugu minu IDEE stuudio huvikooli õpilaste esimesest näitusest ja ka kunstikooli õpilastöödest. Käisime eelmisel aastal muuseumis vanemate märkide ja sümbolitega tutvumas, et eesti rahvakunsti kohta palju targemaks saada. Ja et oma loomingu jaoks inspiratsiooni leida. Sättisime Viljandi Muuseumisse vaatamiseks mustrilisi ja märgilisi teoseid. On kunstitöid ja käsitöid. Näitusekülastaja saab töölehtede täitmisega ka ise vanemate sümbolite teemal kaasa mõelda.
Kuni 5. oktoobrini!

värskeid uudiseid.. kevadest

kerge kahtlus hinges sundis mind täna oma netipanka vaatama. jõllitasin jupp aega täiesti juhmi näoga ja ei saanud aru, kuni lõpuks sain aru.. peaaegu, et lahti tuleb võtta viimane käsitööajakiri, mida siiani polnud viitsinud avada, kuna see number on peaaegu tervenisti tüvka tekstiili lõputöid täis, mida sai kevadel/suve algul kõrini nähtud nii moešõul, fb-s, inku tekstiilikeskuses jne. ega oma peaga välja ei nuputanudki, et mille eest mind tasustatakse, kuni jõudsin meie artiklini! Muidugi, Lüüli ja Astri panid ju lühikese jutu kokku ja sinna juurde valiku minu tehtud piltidest meie, st Lossi Gildi korraldatud suursündmusest, mida ma kevadel siinsamas reklaamisin ja pärast sõnakestki ei kommenteerinud.

vot väga hea. keda huvitab, see on nagunii juba teada saanud kas kohapeal uudistades, fb-s, gildi kodukal või suusõnaliselt meie käest. keda ikka veel huvitab, saab sügisesest Käsitööst lugeda meie võistukudumisest “Käi ja Koo 2012” ja käies kudumise traditsioonist või pigem tavast Eestimaal. Väga hästi õnnestunud artikkel, mille muudavad eriliselt huvitavaks Astri välja otsitud teated etnograafilisest arhiivist käies kudumise kohta. Positiivne on ka see, et peatoimetaja on terve oma juhtkirja ruumi pühendanud sama teema ümber arutlemiseks, kuigi seekordne väljaanne sisaldab muudki erilist, mida oleks võinud sisse juhatada. Väike töövõit gildile!

kui ma samamoodi jätkan, annan varsti juba virginia woolfi mõõdu välja oma pikkade ja lohisevate, juhet kokku ajama kippuvate lausetega.. not

Käi ja Koo 2012

Nagu alati tuleb ka see kevad teistmoodi. Väike armas käsitööliste ühing Lossi Gild on võtnud ette teha ajalugu. 12. mai, 2012 Heimtali käsitöö laadal toimub XVII käsitööpäevade raames esimene võistukudumine, nii kuis vanasti – käies.

Rõõm juba nii suurest vastukajast aga jälgime ka edasist asjade kulgu, sest enne ajaloolist sündmust plaanime Teid veel üllatada.

Stiilne plakat on tunnustatud plakatimeistri – Lüüli poolt, tänu kuulub veel ka Lauri Suurmaale ja Aivo Aiale.

viimane aeg kindajutuks

Nüüd, kus enam pole ohtu üllatusmomenti rikkuda, saan lõpuks neid pilte näidata. Mis sest, et väljas on kevad, nende kinnaste üleandmise päevaks sadas ilus värske lumi maha. Täielik movie moment .. ja kauemaks seda rõõmu uuest värskest lumest kahjuks ei jätkunudki.
Suuremad kindakandmise ilmad on küll möödas aga tõelisi tekstiilifanatte teadupärast aastaaeg ei huvita – villane läheb igal ajal peale.

Kasutasin põhilõngana mingit eriti vana ja pehmet Läti vabriku toodangut, mille pruuniks värvisin. Kuna oli tarvis soojemat sorti sõrmikud, otsustasin kududa labaosa ja sõrmed kolme eri värvi lõngaga, mis tegi mustri aretamise minu väikese pea jaoks omamoodi väljakutseks. Lõpptulemus pidi ikkagi selline jääma, mida meesterahvas oleks nõus kandma ja see sugu on ju käsitööesemete kandmise osas eriliselt valiv. On erandeid ja neile kuulub minu lugupidamine.

Järgmisel nädalal esitletakse Saara Kirjastuse alt ilmuvat kindaraamatut (vt uudis 22.02.2012), kus saab näha ka minu panust Kristi Jõeste meisterlike kinnaste ilu edasiandmiseks läbi fotode.

frotaažtõmmis

Tahtsin öelda ainult seda (oh tegelikult oleks mul palju öelda aga kirjapildis enamasti ei avaldu mu arutlevamat laadi mõtted sellisena nagu mu peas aga no missealikka õpin, arenen edasi), et käige kindlasti ära ermis n ä i t u s e l, jõuate veel selle kuu jooksul ehk.

Kolm näitust üles pandud, mis üksteist kaksteist täiendavad. Kiviaja graafika vaimustas mind kõige enam tänu just nendele.. noh frotaažtõmmistele. Pildid ja joonised ekspeditsioonilt ei ole üldse see, kui sul on üks elusuuruses frotaažtõmmis kaljujoonisest! Mustvalgena. Tekstiilil. Võiks ju kunagi isegi endalgi ollagi. Ägge!

See postitus oli nüüd siis sellest sarjast – kuhu minna ekspitsile, kus kindlasti elu jooksul ära käia tuleb.

päevadele

Teate, olen tegelikult juba mitmeid aegu tagasi Viljandis. Ruhnu jätsin oma jälje ja ka vastupidi. Ma ei teagi, mida sellest kirjutada, seega annan vaid meeleolu ja tekstiili piltide lingid. Igatahes, sellist elamust ei ole ammu olnud, kui need 8 päeva saarel. Kuidas ma kirjeldan teile täiskuu valgel uduga kaetud puisniitu (osade väitel ka ööviiuli lõhna, mida minu nina ei oska tunda) või mustikavaibast männimetsa, sääskedest ja parmudest tihket õhku ja seda külalislahkust ja ajaloolist hõngu saarel? Ja seda tunnet, kui merest ei kostu mitte kohina poegagi olgugi, et silmaulatuses pole ühtegi saart ega maismaatriipu? Ja neid lehvitavaid käsi.

Homme aga pakume Lossi Gildiga Pärnu Gildipäevadel trükki ja seda kõike Teie rõõmuks. Ootame!

runö

Mulle ei ole siiamaani vist päris täpselt kohale jõudnud, et kolmapäeval juba saan Ruhnu minna. Mina, kes ma hoian aastast 2009 ühte ja sama m/v läpaka taustapilti vanast Ruhnu rootslaste aidahoonest lootusega ühel päeval seda saart oma silmaga ka näha.

Asi sai alguse vist aastal 2008 Ruhnu pärimuspraktikaga. Idee järgi pidi see endast kujutama nädalast ekspeditsiooni kohapeale aga kuna Ruhnu on ju peaaegu nagu välismaa, oli sinna saamine raskendatud. Nii uurisimegi siis Ruhnu tekstiile Pärnu, Rannarootsi ja Saaremaa Muuseumis. Sellest jäi väheks.. Oma seminaritöö raames uurisin Ruhnu teemat edasi, nimelt naiste ja tütarlaste peakatteid ja trükitud rätikuid 20. saj. I poolel. Lisaks nö teaduslikule tööle jälgisin siit mandrilt saare elu läbi blogide, vaatasin vanu fotosid, lugesin asjakohaseid raamatuid jne. Ja selle Ruhnu mulli sees elasin 2009. a. lõpuni, kui tuli diplomitööle keskenduma hakata.

“Räägi inimestega” moto, mida meie KT mentor igal kohtumisel sisendas, tuli mul õigel hetkel meelde, kui sattusin eelmisel sügisel kooli ruumides kokku inimesega, kellega oma Ruhnu vaimustust jagada. Ja tuleb välja, et õige inimesega rääkisin! Meie toredad anonüümsed ülikoolikud, ehk rahvusliku tekstiili AÜ vanem kursus on korraldamas omale mõnusat suvist äraolemist kasudega nii endale kui saare rahvale ja kokku on pandud selline programm, kus ka minu kohalolu leiti vajalik olevat! Avalik esinemine võtab mul küll hinge veidi kinni aga sellise pakkumise nimel tasub ära. Hea/halb uudis on aga see, et 5-päevane puhkus paradiisis võib venida 8-päevaseks, kuna kohad laeval on juba täis.

Elu Ruhnul on olnud teistmoodi kui mujal Eestis ja on seda ka tänapäeval, minu jaoks on see ligitõmbav – vaadake ise.