19. sajandi lõpul kasutusele tulnud pidujalatsitena kasutatud kontsa ja kõrge lapiga kingad kaunistati muuhulgas masinpistete ridadest moodustatud mustriga just nagu Mulgi kuubede lõhandiku lapid. Sama liini olen mina vildi peal ajanud ja ajan ka edasi, sest mulle väga-väga meeldib masinaga vilti teppida. lihtne.
Johanna sussidele suurendasin ühe geniaalse rombide ja kaarte mustri ühtede sarnaste lappkingade kanna pealt nagu siin pildil ja paigutasin selle sik-sakkide ja sirgete ridade vahele.
Tahtsin öelda ainult seda (oh tegelikult oleks mul palju öelda aga kirjapildis enamasti ei avaldu mu arutlevamat laadi mõtted sellisena nagu mu peas aga no missealikka õpin, arenen edasi), et käige kindlasti ära ermis n ä i t u s e l, jõuate veel selle kuu jooksul ehk.
Kolm näitust üles pandud, mis üksteist kaksteist täiendavad. Kiviaja graafika vaimustas mind kõige enam tänu just nendele.. noh frotaažtõmmistele. Pildid ja joonised ekspeditsioonilt ei ole üldse see, kui sul on üks elusuuruses frotaažtõmmis kaljujoonisest! Mustvalgena. Tekstiilil. Võiks ju kunagi isegi endalgi ollagi. Ägge!
See postitus oli nüüd siis sellest sarjast – kuhu minna ekspitsile, kus kindlasti elu jooksul ära käia tuleb.
Esiteks oli kriteeriumiks etnograafilisel ainesel põhinevus – näete, et sõba on endisele Virumaale omases sini-valges koloriidis sealsele ornamentikale vihjavate kaunistusdetailidega (pääsu- ehk kalasaba motiividega sõbakirjalistelt tekkidelt)?
Teiseks – tulevase kandja elukohaks pidavat olema hoopiski Lõuna-Ameerika. Johhaidi nad seal villase üleviskega peale hakkavad – oli minu esimene mõte. Igatahes tuli seda materjali valikus arvestada ja seega otsustasingi lõimeks kasutada valget linast, mille sisse kudumisel kahekordset villast visata, et lõplik ilme saaks õhulisem. Otstesse kudusin kõlapoogad, mis lõpetab puhtalt ja kaunilt servad andes neile juurde tugevust.
Kuid miks tuleb esimese asjana mõttesse sõba, kui tellitakse pulmakinki? Ehk annab järgenev tekst sellele vastuse. Printisin välja ja kleepisin selle ERM-i muuseumipoest ostetud, sõbade ja tekkide olulisust illustreeriva postkaardi taha, et mu motiivid oleks puust ja punaseks tellijale selgeks tehtud. Ja ühtlasi, et moodustuks ka terviklikum pulmakink. No ja et oleks ka muidu bling.
Vanimad ühevärvilisi villaseid õlakatteid nimetati sõbadeks. Sõba oli abielunaise pidulik õlakate. Eesti Rahva Muuseumi kunagine direktor Ilmari Manninen on kirjutanud, et pole põhjust peatuda teemal, kumb on sõba vanem otstarve – suurrätt või vooditekk, „sest lõpuks on see üks ja sama asi“. Ka vooditekki võidi kasutada üleviskena õlgadel, suurräti moodi ja vastupidi – suurrätt kõlbas ka katteks magades. (Manninen, 2009, lk 192).
Kreutzwaldi järgi kandsid naised Virumaal 19. ja 20. sajandil sõba, mis rikkamatel olnud valgest villasest, vaesematel linasest riidest. Selle ääred olevat olnud litrite ning mitmevärviliste läbitikitud lõngadest ehitud, mõnikord olevat see olnud telgedel kirjuks tekiks kootud. Seda üleviset kantud pidupäeval.
Põhja-Eestile on iseloomulik olnud potisinise värvuse kasutus kuubedel ja ka külma kaitseks võetud sõbadel, vaipadel ja tekkidel. Hoopis heledama koloriidiga paistavad nende seast välja aga Virumaa valged ja helesinised tekid, millede üheks valdavaks kirjamotiiviks on olnud potisinised pääsusaba ehk kalasabakirjad villaste koetriipudena.
Sõbal on olnud oma koht ka pulmatraditsioonides. Peiukodus pruudi vastuvõtmisel toimunud rituaalidel on mahalaotatud sõbale (tekile, vaibale) astumine üheks osaks rituaalsest kompleksist, mis seostub rahvaluulepärimustes tulevase perekonna õnne ning majandusliku heaoluga. Usuti, et üle mahalaotatud sõba astunud noorikul ei olnud põhjust uut kodu maha jätta, samal põhjusel on ka pruudi pea ja õlad kaetud isakodust lahkumisel sõbaga. (Kõresaar, 1999, lk 54-55)
Capiche?
Ja kui keegi nüüd eriliselt leili läks ja eeldatult tundis, et see just ongi tema hinge puudutav teema, siis soovitan studeerida ka ühte asjakohast väljaannet, mida illustreerivad aegade jooksul rahvusliku tekstiili tudengite poolt kootud sõbakirjalised tekid.
Teate muidugi, et käsitööaasta 2011 aastateemaks on ehe ehe?
Märkasin mina Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu (ERKL) üleskutset huvitavate ehete valmistamiseks: “Ehteks peame kõike, mida saab kanda lisandina rahva- või rahvuslike rõivaste juures. Ehe peab olema valmistatud kohalikust ja naturaalsest materjalist ning kandma sõnumit!”
What? No problem. Idee oli mul ammu juba küpse, kuskil aastast.. 2008, kui õppekava järgi oli meile etteähtud loengusari Eesti Rahva Muuseumi (ERM) fondiruumis Eesti rahvarõivastest. Ja mida me seal kõike nägime! Seal tasub ikka käia ja koguhoidjatele peavalu valmistada =P
Asjast. Teate neid Saaremaa naiste naljakaid tuttmütse? Nii veidrad, kui nad ka poleks, neist arenesid edasi hilisemal ajal palju uhkemad peaehted! Tutt kahanes järjest väiksemaks, kuni järele jäi vaid seda sümboliseeriv kolmnurga kujutis, asetatuna ringikujulise aluse peale. Valdavalt punastes toonides tikitud kettakese kaunistamiseks kasutati muidugi igat võimalikku poekraami sik-sak- ja kardpaeltest plastmassist (milline uhke materjal tol ajal!) piiprellide ja pärliteni välja. Nägid suhteliselt stiilsed välja seal muuseumis.
Jääb üle ainult imestada, kuidas selline väike jublakas naistel pea peal seisis.
Ja palun, ainest saaduna valmis peaehe. Materjalidest läksid käiku linane riie, puuvillane mustriline riie, liimiriie, niit, lõngad, klaaspärlid ja metallist nööp, tükk pappi. Lisaks veel juuste tooni peavõru, kuna lõua alla sidumine mind väga ei erutanud, samuti ka nt nahkpaelaga juustesse (libedate juuste pärast).
Valmistamine võttis aega kuskil ühe toreda päeva aga kandmisrõõmu jagub see-eest kindlasti kauemaks.
Celebrating WOOL for what it is.
(masuurikatest rääkimata)
ega see ei ole sul siin mingi asjalik plogi. see on äge plogi.
Artist / DJ
Creating our own path through parenthood
grete ojamaa veebiportfoolio 