vanad kalad


Kunagi nõeltehnikas kindaid tehes tuli välja hoopis terve parv erinevat liiki maavillaseid kalu, kel silmadeks säramas erinevad värvilised mageveepärlid. Ideaalsed mänguasjad, mis külmal ajal näpud soojas hoiavad.
Praegu lendlevad need Vingersatsi stuudio-poes koos teiste lastele mõeldud kodumaise disainiga.

Advertisements

from Estonia with love


Seekord juhatavad villase hooaja sisse nõeltehnikas labakud paarikesele
Materjaliks 3x villane hall lõng (vist Ülle gotlandlastelt)

Nõelusin need valmis eelmisel sügisel ja talvel rohketel bussisõitudel. Seejärel ootasin mitu kuud kujundusideed. Kui see oli end mulle lõpuks ilmutanud, siis värvisin ja tikkisin. Päris korralikud said. Edasi rändavad need nüüd Prantsusmaale Alpide kanti uutele omanikele.

Veel ootavad pildistamist ühed udupeened Mustjala sõrmikud, mis ma ka eelmisel talvel omale kudusin. Kanda neid ei jõudnud, sest ma ei viitsinud neid miljoneid lõngaotsi ära peita =P Mu praegune nohu annab märku, et oleksin pidanud tervise hoidmiseks juba ammu villased asjad välja otsima.. Seepärast hakkasin ka endale linnapääl käimise villaseid sokke kuduma. Eelmisel aastal jäi käsitöö tegemise aega kahtlaselt väheks, seepärast otsustain prioriteedid paika seada ja korraldada asjad nii, et kool ei hakkaks käsitöö tegemist segama. Mõtteid on juba mitmeid ja äggedaid.

eesti käsitöö laulupidu

8-11. novembril toimub traditsiooniline Mardilaat traditsiooniliselt Saku Suurhallis, Tallinnas.
Seekord hoiame pöialt Astrile ja Monikale, kes paljude käsitööliste seas esindavad ühiselt uusi tulijaid arhailisema käsitöö tegijatest. Eeldatavasti on edu ja kuulsus juba ees ootamas! Monikalt luu- ja nahkesemeid, Astrilt pronksspiraalidest prosse, nõeltehnikas talveks tarvilist vara jne. Kel vähegi võimalust, tasub laadakülastus kindlasti ette võtta.
Esimese pildi ilus on 100% Lossi Gildi ühispanust – Astri kaunist käsitööd näitab käemodell Lüüli, mida mina oma parima äranägemuse järgi pildistasin. Lisaks veel Krissu tehtud kannel. we make a good team all right.

Diana, sinu kindad

kui ma poleks selle lubadusega juba.. vähemalt aasta aega sees, kannaksin neid ammu juba suurima heameelega ise, sekset need on erriti pehmest, lõunanaabritelt saadud käsitsi kedratud lõngast. ilusaks siniseks veel minu enda poolt värvitud ka.
vastukaaluks sellele paarile on minu enda nõeltehnikas kindad karedamast, kahtlase päritoluga (loe: kodumaise raasiku villavabriku toodangu) villast. üliõhukeseks kulunud ja suurte piinlike aukudega. mida kõike sõbrannade heaks ei teha.. mida kõike, ma ütlen.

käisin ära

Reisipildid! Tean, et paljudele suhteliselt tüütu osa muljete kuulamisest aga mitte mulle kui pildipedele. Teiselpool Soome lahte näidati mulle eelmisel nädalal Hanko poolsaarel üht-teist-kolmandat. Külmad rannad, mustikased ja kanarbiku järgi lõhnavad graniidised metsad, rohkelt möödunud kümnendite disaini tekitasid tahtmise näha ka Soome kesk- ja põhjaosa ja neid murakarabasid ja.. ja ühe elusuuruses saami tahaks ka ära näha.

Külastasin ühte ja arvatavasti seal kuurortlinnas ka ainsat käsitööbutiiki, mis oli ühe katuse alla mahtunud veel kohviku ja antikvariaadiga. Meeldiva õhkkonna tõttu oli tunda, et nii mõnelgi emotsionaalsemal tüübil võib aeg selles majas kiiremini lendama hakata ehk jälle üks näide (vähemalt pealtnäha) sümbioosis tegutsevatest ettevõtjatest. Lootsin käsitööpoest ikka väljamaa peent materjalikraami koju tarida kuid lettidel leidus ainult maitsekat põhjamaist disaini valmisesemete näol.

Natuke oli muud asja ka sinna, mis motiveerib mind nüüd sügisel ja talvel erriliselt loominguline välja paistma ehk siis tuleb võtta ette vana hea alustan-teostamist-kavandamisest kadalipp. Aga tänu keskkonna vahetusele ja sellele, et viitsisin niivõrd palju pilte teha metsas, kodus, rannas ja linnas on isegi mul selline kergelt üleskeeratud ja ärev tunne. Või on see tunne hoopis 5-eurosest kodusest espressokannust, mille kirbukalt ostsin?

perekond Karbid

Nõeltehnikas prossid. Karbid. Pärlikarbid. Paberist karbis. Asi sai alguse sellest, et nõeltehnika hakkas näppude vahel kõigepealt meie tavaliste tigude koja mustrit meenutama.. mille peale ma internetist karpide kohta uurima hakkasin. Ja neid erinevaid mustreid on, teate, siiamaani. Kuskilt jäi meelde fakt, et osad karbid võivad elada ja elada ja veel elada ilma vananemise märke ilmutamata.. kuni 250 aastat. Selleks oli isegi mingi termin..
Põhikoostisosad on käsitsikedratud lõng, magevee pärl, prossinõel, tugevam paber pakendiks ja näpuotsaga osavust.

Eesti käsitöö laulupidu

Palun lahkelt külastada täna alanud Mardilaata ja pimeda ja külma aja leevenduseks tunda huvi laia käsitööesemete valiku ja -tehnikate õpetamise vastu, mida pakub traditsiooniline TÜVKA esindusboks!
Ise olin pooleldi tubli ja suutsin valmis nõeluda 6 mütsi, millest kõikide puhul pidin pikalt kaaluma, kas ikka raatsin nad laadale viia või mitte. No vähemalt endale nii meeldib, mis ongi põhiline!

Samuti otsin omanikku kahele klaashelmestest keele, milles ühel on lisaks veel maapõletuskeraamikaga savihelmed ja pronksspiraalid vahele lükitud! Et sobiks hästi sellise muinasaegsema stiilse rõivastuse juurde. Oma tuutu pakendis on neil oht lausa keel alla viia.

Pronksspiraalid a.k.a. vaselised, millega läänemeresoomlased muinasajal oma pidurõivaid ehtisid kaunistavad ka minu õmmeldud linaseid, nahkse tallaga pätte, mis kahjuks küll minule on veidi suured (~nr 39) kuid loodan laadalt neile päris oma tuhkatriinu leida.

Ja helkurid! Vildist, linast, metallist ja helkurpaelast kokkupandud. Teisi selliseid ei leia.. vähemalt see aasta veel mitte.

tädi tik-tak

Ehk siis lugu sellest, miks ma kõnnin ringi seierid peas. Eks ikka selleks, et te seda pärida saaksite.
Vahetevahel ikka, no olgem ausad, on mõtted otsas, kuidas kaunistada uudselt villaseid esemeid (mütse-kindaid jne). Eriti, kui on tarvis, et ka meestele see disain veidi imponeeriks. Ei oska öelda, missuguses meelevallas ma viibisin, et selline mõte tekkis. Uudne selline disainilahendus igatahes on.

Foto: Kristi Jõeste

Mõtlema sundis Käsitööga tööle 2 tootearenduskoolituse esimese kodutöö ülesandepüstitus – teha kink väliseesti vanahärrale, kes elab Torontos, on taimetoitlane, hariduselt keemik. Tema hobideks on kirimale ja mägironimine ja oma maakodus viinamarjade kasvatamine. Muidu on ta pärit Lõuna-Eestist. Ja mis kõige huvitavam – sellel isikul pidavat ka prototüüp olemas olema!
Mul oli selle mütsi juurde mõeldud paras ports filosoofilist seletust, et see on hetk milles elame praegu (A. Alliksaar) müts jne aga Lüüli öeldud tädi tik-tak tabas asja tuuma palju paremini ära!

Varsti tahab Monika kindlasti oma seiereid tagasi, siis pean hakkama alternatiividele mõtlema. Nõustun, et õhuke metall pole kõige praktilisem lahendus – seda on vaese väikese sekundiseieri pealt juba näha olnud, mis oma hinges tegelikult hella kohtlemist soovib..

Foto: Kristi Jõeste


Lõngaks oli seesama Maavillaste lõng, milles eelmises postituses rääkisin. Peale õrna vanutamist käte vahel muutus müts vee-eel pehmemaks!