#Wovember2014

Igal aastal hakkab mind novembri saabudes kummitama 2 asja: esiteks “V for Vendetta” fllmist pärinev tsitaat “remember, remember the fifth of November” ja teiseks Wovember! Wovember on 2011. a. ellukutsutud kampaania ehtsa lambavilla ja villaste esemete propageerimiseks ja villa väärtuse devalveerimise vastu. Kuna … Jätka lugemist

Mobiil beebile


Mu beebi on avanud oma silmad!
Vahel tahab ta ringi vaadata ka siis, kui vanemate jaoks pole just kõige parem aeg talle ümbritsevat tutvustada või soovivad lihtsalt turi ja randmed veel puhkust saada. Valmistasin talle nn mobiili iseseisvaks maailma avastamiseks. Selle liikumist, selgeid värve ja lihtsaid kujundeid on tal põnev jälgida ja nendega tutvust teha, samas aitavad need hiljem keerulisemaid kujundeid mõista.

Materjalideks käepärased: rõnga kujuliseks painutatud vits, valge mööblivärv, niidid, lõngad, pärlid, puusepa harilik pliiats.

Peab ütlema, et loominguline töö on vilja kandnud, kuna ta on suvatsenud sellele juba rohkem kui paar pilku heita ja ärkvel olles ka vaiksena püsida! Vanemad heldivad..

vanad kalad


Kunagi nõeltehnikas kindaid tehes tuli välja hoopis terve parv erinevat liiki maavillaseid kalu, kel silmadeks säramas erinevad värvilised mageveepärlid. Ideaalsed mänguasjad, mis külmal ajal näpud soojas hoiavad.
Praegu lendlevad need Vingersatsi stuudio-poes koos teiste lastele mõeldud kodumaise disainiga.

yarn makeover

lõnga värvus enne ja pärast

lõnga värvus enne ja pärast

Lubage ma tutvustan teile imeilusat öko-mahe-bio teel saadud kollast värvi lõnga ja kuidas seda saada. Tegemist on siis noortelt kaselehtedelt saadud kollase pigmendiga, mille paneb tõeliselt särama maarjajää peits ehk kinniti. Eriti olen rahul lõnga pisut külmema tooniga, kui tavaliselt taimedega värvides saanud olen.


Esiteks: kõnni piisavalt kaua looduses ringi, kuni taipad, et on kevad! Seejärel otsi kott. Kui oled staažikas korilane võta taskust või tee see oma sallist/pearätist. Korja nii palju värskeid ja väikeseid kaselehti, kui käed jaksavad. Enne inimeste sekka naasmist kontrolli, ega sa kasetolmust üleni roheline pole.

vajaminevad materjalid

vajaminevad materjalid


Teiseks: koju jõudes kaalu saak ja otsi välja lõngad, maarjajää, potid/pannid ja vee termomeeter ei teeks ka halba. Tee selgeks raamatu järgi, kui palju lõnga värvida saad. Intensiivse värvi saamiseks soovitan retseptist kinni pidada, vältimaks klišeed, et taimedest saabki ainult plasse värve. Mina valisin raamatust selle retsepti:
Kaselehed-tibukollane: 2000g kaselehti, 30 g maarjajääd, 300 g lõnga.


Kolmandaks: kui sul on 1 pott, siis varu vähemalt 3 tundi. Esimene tund läheb lehtedest värvi välja keetmise peale, teine lõnga peitsimiseks ja kolmas lõnga värvimiseks saadud värvivees. Viimaseks jääb lõnga loputamine, et kinnitamata värv lõngast välja tuleks. Minu 50 g vihi loputamiseks oli tarvis 10 korda vett vahetada! millest viimasesse tuli lisada koide peletamiseks äädikat.

kaselehtedega värvitud lõng ehk ise tehtud kõige paremini tehtud

kaselehtedega värvitud lõng ehk ise tehtud kõige paremini tehtud


Neljandaks: pühi laubalt higi, lase oma kontidel diivanil puhata ja imetle looduslikult saadud imeilusat tulemust. Endiselt olen seda meelt, et taimedega värvimine pole kortermajas elades nii lõbus kui aeda omavatel inimestel. Juba pottide ja pliidiraudade vähesus teeb asja ajakulukaks ja komplitseerituks. Lisaks veel taevast kaela sadava pehme vihmavee kasutamine (mida korteris kuskilt võtta pole) on parem nii lõngale kui ka rahakotile.
Kui kogu selle mässamise vahepeal energia otsa saab, siis tuleb kõrval raua peal veel süüa ka teha, lootes, et maarjajää vesi toidu sisse ei tilgu =) Mul valmisidki kevadele kohaselt makaronid nädalaid varem isetehtud karulaugu pesto ja parmesani kuhjaga, mispeale oli õhtu lõpuks eriti võidukas tunne!
makarontsikud türgi ubade, naadi pesto ja rohke parmesaniga

makarontsikud türgi ubade, karulaugu pesto ja rohke parmesaniga

paljulapseliste perede seas 2 soojemat kätt!

1-_MG_5389

meel muutus enne jõule härdaks ja kudusin üleskutse peale paari käpikuid. muidugi jälle 1,5 varrastega ja kolmevärvilise mustriga, et enda elu keerulisemaks teha aga lõpptulemus korvab alati kõik eelnevad heitlused.

lõngadest olid mul muhuroosaga toonitud lilla 8/2 LAYK Galaktika kollektsioonist, Liisi-Ly värvitud türkiissinine ja külm roheline arvatavasti Jõgeva vabrikust.

from Estonia with love


Seekord juhatavad villase hooaja sisse nõeltehnikas labakud paarikesele
Materjaliks 3x villane hall lõng (vist Ülle gotlandlastelt)

Nõelusin need valmis eelmisel sügisel ja talvel rohketel bussisõitudel. Seejärel ootasin mitu kuud kujundusideed. Kui see oli end mulle lõpuks ilmutanud, siis värvisin ja tikkisin. Päris korralikud said. Edasi rändavad need nüüd Prantsusmaale Alpide kanti uutele omanikele.

Veel ootavad pildistamist ühed udupeened Mustjala sõrmikud, mis ma ka eelmisel talvel omale kudusin. Kanda neid ei jõudnud, sest ma ei viitsinud neid miljoneid lõngaotsi ära peita =P Mu praegune nohu annab märku, et oleksin pidanud tervise hoidmiseks juba ammu villased asjad välja otsima.. Seepärast hakkasin ka endale linnapääl käimise villaseid sokke kuduma. Eelmisel aastal jäi käsitöö tegemise aega kahtlaselt väheks, seepärast otsustain prioriteedid paika seada ja korraldada asjad nii, et kool ei hakkaks käsitöö tegemist segama. Mõtteid on juba mitmeid ja äggedaid.

seekord õpetamisest

2012 sügisel anti mulle võimalus õpetada TÜ VKA etenduskunstide osakonnas tekstiilitehnoloogiana viltimist. see oli I kord minu praktikas õpetada nii vanu inimesi, kellel lubatakse juba ise suures Viljandi linnas üksi koolist koju kõndida ja kes ei jookse koridoris sulle mänguhoos peaga vastu kõhtu. vanusega kaasnevad vahel ka imelikud kohustused nagu nt laupäeva hommikuti enda kooli vedamine, mis tegelikult esmakursuslasele ei peagi väga pähe mahtuma. meenusid oma õpingud käsitööosakonnas ja see kuivõrd-ülekohtuselt-tudengitesse-suhtutakse tunne, miskipärast ainult helges valguses.

oh well, tegelikult nägin ise ka ikka päris koledasti vaeva, mis sai minu suureks üllatuseks tänasel hindamisel kuhjaga tasutud. tehnika õpetamine, kus “siin ei ole kindlaid reegleid” on põhilisteks õpetussõnadeks ja kogemused, katsetusjulgus ja pealehakkamine on peamised võtmed õnnestumiseks, nõuab tudengitelt päris palju. see taandab õpetaja rolli suhteliselt minimaalseks, kuid piiratud aja pärast ka väga oluliseks kordineerijaks, et kõikide tudengite materjalide ja võtete valikul, protsessi kulgemisel silma peal hoida. et ikka õnnestumisprotsent võimalikult kõrge tuleks ja motivatsiooni ka edaspidiseks jätkuks. sest olgem ausad, viltimine on ikka üks paras füüsilist koormust nõudev ettevõtmine ja otsast uuesti alustada ei viitsi vahel isegi.

pildistasin ajalooarhiivide tarbeks tööd üles ka aga ma ei pea väga eetiliseks neid luba küsimata oma kalli internetiga jagada. et postitus illustreerimata ei jääks panin kokku mosaiigi internetist võetud vildi piltidest, millega aine alguses tudengeid viltimise valguse poole üle meelitada proovisin. ja mul on peale tudengite pingutuste nägemist nii kuradima hea meel, et ma viitsisin oma verd, higi ja pisaraid selleks sügisel valada.

vanad võlad..

.. ehk pilte 2012 sügis-talvisest kollektsioonist.
Voodikatted ja vaibad Männiku Metsatalu uuemates puhkemajades. Valminud põhiliselt TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala diplomitöödena 2010 ja 2012 kevadel. Käsitööna. Autoreid on palju. Lähemalt näeb ja katsub kohapeal.

viimane aeg kindajutuks

Nüüd, kus enam pole ohtu üllatusmomenti rikkuda, saan lõpuks neid pilte näidata. Mis sest, et väljas on kevad, nende kinnaste üleandmise päevaks sadas ilus värske lumi maha. Täielik movie moment .. ja kauemaks seda rõõmu uuest värskest lumest kahjuks ei jätkunudki.
Suuremad kindakandmise ilmad on küll möödas aga tõelisi tekstiilifanatte teadupärast aastaaeg ei huvita – villane läheb igal ajal peale.

Kasutasin põhilõngana mingit eriti vana ja pehmet Läti vabriku toodangut, mille pruuniks värvisin. Kuna oli tarvis soojemat sorti sõrmikud, otsustasin kududa labaosa ja sõrmed kolme eri värvi lõngaga, mis tegi mustri aretamise minu väikese pea jaoks omamoodi väljakutseks. Lõpptulemus pidi ikkagi selline jääma, mida meesterahvas oleks nõus kandma ja see sugu on ju käsitööesemete kandmise osas eriliselt valiv. On erandeid ja neile kuulub minu lugupidamine.

Järgmisel nädalal esitletakse Saara Kirjastuse alt ilmuvat kindaraamatut (vt uudis 22.02.2012), kus saab näha ka minu panust Kristi Jõeste meisterlike kinnaste ilu edasiandmiseks läbi fotode.