kõige põnevam asi siin maailmas on… PALL

Montessori pall lapsele, kelle jaoks on maailma kõige hämmastavam asi see, kuidas elutud asjad saavad ise liikuda. Õmblesin selle (kõigest paari nädalaga!) mustrilistest kangastest ja täitsin tuugalt villaga. Pall on parajalt reljeefne, et seda saaks ka kõige suurem kobakäpp haarata ja kinni hoida ja hammustada ja täis ilastada. Hoides palli õhus sellele kinnitatud nööri abil tekkis Erikule jälle uus müsteerium – palli saab vaat, et ilma käsi kasutamata liigutada! (hau kän dis bi?)

#Wovember2014

Igal aastal hakkab mind novembri saabudes kummitama 2 asja: esiteks “V for Vendetta” fllmist pärinev tsitaat “remember, remember the fifth of November” ja teiseks Wovember! Wovember on 2011. a. ellukutsutud kampaania ehtsa lambavilla ja villaste esemete propageerimiseks ja villa väärtuse devalveerimise vastu. Kuna …

põllud on põnevad

sügisene linoollõige

Seitse karukest nimega Elisa Marie

Teema: portree Tehnika: linoollõige Võtsin algpildiks 2011. a suve lõpus tehtud pildi minu esimesest kohtumisest Elisa Mariega. Linooliks lõikasin ta 2013. a. kevadel ja looks jõudsin kokku panna ta alles nüüd, 2014. a sügisel. Pikk lugu =) Ideaalne trükk oleks …

vanad kalad

Kunagi nõeltehnikas kindaid tehes tuli välja hoopis terve parv erinevat liiki maavillaseid kalu, kel silmadeks säramas erinevad värvilised mageveepärlid. Ideaalsed mänguasjad, mis külmal ajal näpud soojas hoiavad.
Praegu lendlevad need Vingersatsi stuudio-poes koos teiste lastele mõeldud kodumaise disainiga.

Kõlapael torupillile

foto: Tõnu Tunnel

.. tegelikult Sandrale, et ta esinedes oma torupilli kaenlast minema ei puhuks.
Tänu talle ei lähe mul kõlapaela valmistamise oskus päris rooste, kuigi ausalt öeldes on sinnapoole teel.

Kuna ta seekord soovis praktilist musta puuvillast, siis polnudki tarvis keerulist mustrit mõelda aga tundes teda siis pakkusin ikka väheke sädelevat blingi sisse. Seda siis metalliku mulinee näol, mis kord tuli pinnale ja kord mitte. Ja tulemus sai täitsa okas kokas oma kaootilise säbruga. Let mi present juuu, milleks mu telefoni kaamera võimeline on:

yarn makeover

lõnga värvus enne ja pärast

Lubage ma tutvustan teile imeilusat öko-mahe-bio teel saadud kollast värvi lõnga ja kuidas seda saada. Tegemist on siis noortelt kaselehtedelt saadud kollase pigmendiga, mille paneb tõeliselt särama maarjajää peits ehk kinniti. Eriti olen rahul lõnga pisut külmema tooniga, kui tavaliselt taimedega värvides saanud olen.

Esiteks: kõnni piisavalt kaua looduses ringi, kuni taipad, et on kevad! Seejärel otsi kott. Kui oled staažikas korilane võta taskust või tee see oma sallist/pearätist. Korja nii palju värskeid ja väikeseid kaselehti, kui käed jaksavad. Enne inimeste sekka naasmist kontrolli, ega sa kasetolmust üleni roheline pole.

vajaminevad materjalid

Teiseks: koju jõudes kaalu saak ja otsi välja lõngad, maarjajää, potid/pannid ja vee termomeeter ei teeks ka halba. Tee selgeks raamatu järgi, kui palju lõnga värvida saad. Intensiivse värvi saamiseks soovitan retseptist kinni pidada, vältimaks klišeed, et taimedest saabki ainult plasse värve. Mina valisin raamatust selle retsepti:
Kaselehed-tibukollane: 2000g kaselehti, 30 g maarjajääd, 300 g lõnga.

Kolmandaks: kui sul on 1 pott, siis varu vähemalt 3 tundi. Esimene tund läheb lehtedest värvi välja keetmise peale, teine lõnga peitsimiseks ja kolmas lõnga värvimiseks saadud värvivees. Viimaseks jääb lõnga loputamine, et kinnitamata värv lõngast välja tuleks. Minu 50 g vihi loputamiseks oli tarvis 10 korda vett vahetada! millest viimasesse tuli lisada koide peletamiseks äädikat.

kaselehtedega värvitud lõng ehk ise tehtud kõige paremini tehtud

Neljandaks: pühi laubalt higi, lase oma kontidel diivanil puhata ja imetle looduslikult saadud imeilusat tulemust. Endiselt olen seda meelt, et taimedega värvimine pole kortermajas elades nii lõbus kui aeda omavatel inimestel. Juba pottide ja pliidiraudade vähesus teeb asja ajakulukaks ja komplitseerituks. Lisaks veel taevast kaela sadava pehme vihmavee kasutamine (mida korteris kuskilt võtta pole) on parem nii lõngale kui ka rahakotile.
Kui kogu selle mässamise vahepeal energia otsa saab, siis tuleb kõrval raua peal veel süüa ka teha, lootes, et maarjajää vesi toidu sisse ei tilgu =) Mul valmisidki kevadele kohaselt makaronid nädalaid varem isetehtud karulaugu pesto ja parmesani kuhjaga, mispeale oli õhtu lõpuks eriti võidukas tunne!

makarontsikud türgi ubade, karulaugu pesto ja rohke parmesaniga

Näpujänes

Ühegi nõela pistmata – just nagu mulle meeldib. Laste lõbustamiseks ja kui näpu asemel pähkel või komm sisse pista, siis ka kinkimiseks pühade puhul. Ja kõige ilusamad jänesed tuleva kõige ilusamatest väikesemustrilistest kangastest muidugi.
Häid pühi!
Õpetus talv 2013/14 Käsitööajakirjas.

Kihnu titemütsid (esimene õmbluspostitus)!

Taustainfoks nii palju, et õmblemisega pole ma kunagi sina peal olnud. Õmblusmasinad ja igasugune lõikemajandus ajab tavaliselt judinad peale. Mul lihtsalt puudub (ka isegi kodu-)õmblejatele omane mõtlemisvõime.
Sellest hoolimata tahtsin kunagi läbi närida nende mütside tegemise õpetuse. Kui see valmistamise traditsioon pärineb mitte eelmisest vaid vähemalt üleeelmisest sajandist, siis ei saa see kokkuõmblemise võte üle mõistuse keeruline olla.

Selgus, et:
-õpetused/seletused on olemas ja peale mõningast ragistamist selgus, et arusaadavad isegi mulle
-lõige on suhteliselt lihtne (kättesaadav raamatust I. Uus “Noppeid Kihnu näputööst”) ja nutikas
-parema tulemuse saavutamiseks on soovitatav õmmelda masina asemel käsitsi – jackpot
-kangamajandus on sõltuvust tekitav (seepärast tuli mul 2 mütsi)

ehk siis m.o.t.t. mulle endale

ps! Värvide sättimisel ei järginud Kihnus väljakujunenud traditsioone. Laenasin ainult lõiget. Sealsel rahval on kindlad reeglid, mis värve kuhu ja kelle mütsile panna.

vaibavabrik 4

4 viimast vaipa verandale
pildistatud sügisel 2013 (aitäh Martinile kaamera laenamise eest ikka ja jälle)

mõõdud:
65 x 85 cm
65 x 145 cm
65 x 230 cm
65 x 270 cm

sidus raanu
lõim puuvillane/polüester
kude puuvillane

väljaveninud ruudumuster hakkas mulle lõpuks meenutama vanu villaseid patselapilisi tekke
tänu sidusele ja toekale koematerjalile tulid mõnusalt rasked vaibad, mis iga kurvi võtva jala peale naljalt paigast ei liigu
kõige lihtsam just pesumasinasse neid toppida pole aga see eest saab suvel survepesuriga neid uhtuda ja sinna samma verandale päikese kätte mõnulema jätta.

vt ka vaibavabrik 1, vaibavabrik 2 ja vaibavabrik 3
nende vaipade lõpetamisega pani vabrik mõneks ajaks oma uksed kinni. materjali aga jagub endiselt ja ideid ka, mida sellest teha. kui need ideed katsetuse faasi edukalt läbivad, siis luban, et raporteerin =)

järgmisena tuleb aga postitus õmblemisest!, mis saab siin blogis küll ajalooliseks esimeseks vist.