frotaažtõmmis

Tahtsin öelda ainult seda (oh tegelikult oleks mul palju öelda aga kirjapildis enamasti ei avaldu mu arutlevamat laadi mõtted sellisena nagu mu peas aga no missealikka õpin, arenen edasi), et käige kindlasti ära ermis n ä i t u s e l, jõuate veel selle kuu jooksul ehk.

Kolm näitust üles pandud, mis üksteist kaksteist täiendavad. Kiviaja graafika vaimustas mind kõige enam tänu just nendele.. noh frotaažtõmmistele. Pildid ja joonised ekspeditsioonilt ei ole üldse see, kui sul on üks elusuuruses frotaažtõmmis kaljujoonisest! Mustvalgena. Tekstiilil. Võiks ju kunagi isegi endalgi ollagi. Ägge!

See postitus oli nüüd siis sellest sarjast – kuhu minna ekspitsile, kus kindlasti elu jooksul ära käia tuleb.

käisin ära

Reisipildid! Tean, et paljudele suhteliselt tüütu osa muljete kuulamisest aga mitte mulle kui pildipedele. Teiselpool Soome lahte näidati mulle eelmisel nädalal Hanko poolsaarel üht-teist-kolmandat. Külmad rannad, mustikased ja kanarbiku järgi lõhnavad graniidised metsad, rohkelt möödunud kümnendite disaini tekitasid tahtmise näha ka Soome kesk- ja põhjaosa ja neid murakarabasid ja.. ja ühe elusuuruses saami tahaks ka ära näha.

Külastasin ühte ja arvatavasti seal kuurortlinnas ka ainsat käsitööbutiiki, mis oli ühe katuse alla mahtunud veel kohviku ja antikvariaadiga. Meeldiva õhkkonna tõttu oli tunda, et nii mõnelgi emotsionaalsemal tüübil võib aeg selles majas kiiremini lendama hakata ehk jälle üks näide (vähemalt pealtnäha) sümbioosis tegutsevatest ettevõtjatest. Lootsin käsitööpoest ikka väljamaa peent materjalikraami koju tarida kuid lettidel leidus ainult maitsekat põhjamaist disaini valmisesemete näol.

Natuke oli muud asja ka sinna, mis motiveerib mind nüüd sügisel ja talvel erriliselt loominguline välja paistma ehk siis tuleb võtta ette vana hea alustan-teostamist-kavandamisest kadalipp. Aga tänu keskkonna vahetusele ja sellele, et viitsisin niivõrd palju pilte teha metsas, kodus, rannas ja linnas on isegi mul selline kergelt üleskeeratud ja ärev tunne. Või on see tunne hoopis 5-eurosest kodusest espressokannust, mille kirbukalt ostsin?

runö

Mulle ei ole siiamaani vist päris täpselt kohale jõudnud, et kolmapäeval juba saan Ruhnu minna. Mina, kes ma hoian aastast 2009 ühte ja sama m/v läpaka taustapilti vanast Ruhnu rootslaste aidahoonest lootusega ühel päeval seda saart oma silmaga ka näha.

Asi sai alguse vist aastal 2008 Ruhnu pärimuspraktikaga. Idee järgi pidi see endast kujutama nädalast ekspeditsiooni kohapeale aga kuna Ruhnu on ju peaaegu nagu välismaa, oli sinna saamine raskendatud. Nii uurisimegi siis Ruhnu tekstiile Pärnu, Rannarootsi ja Saaremaa Muuseumis. Sellest jäi väheks.. Oma seminaritöö raames uurisin Ruhnu teemat edasi, nimelt naiste ja tütarlaste peakatteid ja trükitud rätikuid 20. saj. I poolel. Lisaks nö teaduslikule tööle jälgisin siit mandrilt saare elu läbi blogide, vaatasin vanu fotosid, lugesin asjakohaseid raamatuid jne. Ja selle Ruhnu mulli sees elasin 2009. a. lõpuni, kui tuli diplomitööle keskenduma hakata.

“Räägi inimestega” moto, mida meie KT mentor igal kohtumisel sisendas, tuli mul õigel hetkel meelde, kui sattusin eelmisel sügisel kooli ruumides kokku inimesega, kellega oma Ruhnu vaimustust jagada. Ja tuleb välja, et õige inimesega rääkisin! Meie toredad anonüümsed ülikoolikud, ehk rahvusliku tekstiili AÜ vanem kursus on korraldamas omale mõnusat suvist äraolemist kasudega nii endale kui saare rahvale ja kokku on pandud selline programm, kus ka minu kohalolu leiti vajalik olevat! Avalik esinemine võtab mul küll hinge veidi kinni aga sellise pakkumise nimel tasub ära. Hea/halb uudis on aga see, et 5-päevane puhkus paradiisis võib venida 8-päevaseks, kuna kohad laeval on juba täis.

Elu Ruhnul on olnud teistmoodi kui mujal Eestis ja on seda ka tänapäeval, minu jaoks on see ligitõmbav – vaadake ise.