Tegin siin eelmise aasta lõpus käesoleva kevade puhul veidi koristust kappides, kuna uuele varandusele vaja ju ruumi teha. Mispeale usaldas korterinaaber ka oma vanad lemmikud särgid mulle lõikamiseks. Kuskil siinkohal läksin siis ahneks ja kraamisin vanama kapi sisu ära ja jummel-juuli, mis ma sealt veel leidsin. Sindi vabriku linaseid käterätiku kangaid, Kreenholmi ja Klementi vanemat toodangut jne, mida minu noored silmad polnud siiamaani osanud ette kujutadagi. Paljud kangad kantisin lihtsalt tema kappidest enda omadesse ümber. Teised kavatsen siis käiku lasta, kui puuvillaste vaipade kudumisel mingit kindlat värvi materjali vaja on. Ja lord knows, alati on õiget tooni materjal puudu. Seda ma siin üritangi ennetada.
Nüüd istungi keset oma suurt tuba, ühel pool kahanev teisele ringile minevate kangaste hunnik, teisel pool järjest kasvav koematerjali kuhi. Nüristan kääre, selja- ja õlalihaseid. Ja kui ühel hetkel tekib kellelgi küsimus, et miks mu keha enam ei hinga, siis ma kardan, et see on kõigest sellest tekstiilitolmust, mis kaunite kunstide nimel on mu hingamisteed ummistanud..
Ja sellega seoses, kellel on kasutusest välja jäänud musti meeste T-särke, siis mulle kuluks nad ära =)
Selguse huvides – galerii viimane pilt on kõikvõimsast internetist. Viidet ei tea, ei mäleta..