Näpujänes

Ühegi nõela pistmata – just nagu mulle meeldib. Laste lõbustamiseks ja kui näpu asemel pähkel või komm sisse pista, siis ka kinkimiseks pühade puhul. Ja kõige ilusamad jänesed tuleva kõige ilusamatest väikesemustrilistest kangastest muidugi.
Häid pühi!
Õpetus talv 2013/14 Käsitööajakirjas.

Advertisements

Meet Mindy!

ingel

Mindy I on muumia-ingel aga see eest ilusa kleidiga (100% villane). Mindy kannab imepeent etnograafilise mustriga stiliseeritud maani kleiti, mis viitab Kihnu Eesti uuematele kindarandmetele. Kogu komplekt passib hästi tulevaseks külmaks ja pimedaks hingedeajaks. Kui Mindy liigub, siis stiilselt – ta peidab oma seeliku all ühte helisevat kuljust. Nõustun, et tiivad võiksid tal vähem pitsilised olla aga olude sunnil kannab Mindy the Ist sellel sügis-talvel just selliseid.

Rääkimata sellest, et ta ise on handmade on tema pitsiline ja õrn kleit peaaegu, et nii handmade kui veel olla saab. See tähendab peeni, 1,5 vardaid, veel peenemat ühekordset lõnga ja väikeseid gabariite (loe ajakulukat käsitööd ühe väikese tarbimisväärtusetu jubina kohta). Kuna ma siiamaani pidasin igasuguseid täidetud loomade-lindude jne varrastel kudumist kõrgemaks pilotaažiks, siis ma olen valminud Mindy üle väga uhke. Go Mindy, go!

nagu meil, ennemuiste

Kui mu tänane pildistatav oleks teadnud, et ka varjus tema kõrvale end päike sätib, oleks ta pilk ehk palju helgem olnud. Aga ses pilgus pole midagi halba, puhas ausus, töökus ja tagasihoidlikkus. Endal veel oma valmistatud rõivad üll.

Üks nö praak pilt piltide vahelt, kui pildistatava pilk puhkas. Ja mina ka, nagu näha. Aga ma võin neid omale lubada.

Johanna sussid

Suhteliselt lühikese etteteatamise ajaga (1 kuu) õnnestus tellimusest saada valmistöö. Kuna olemas olevad materjalid sobisid, siis tuli mõelda, kuidas lahendada ülesanne “väike rahvuslik muster” sussi pealse peale, et saaks tööle hakata. Natuke naljakas oleks tundunud võtta selgelt eesti rahvakunstile viitav põlle- või käistekiri aluseks, kui meil on suurepäraseid näiteid talurahva jalanõude näol! Lõin Ilmari Mannineni “Eesti rahvariiete ajaloo” šniti saamiseks lahti ja voila – lk 400, Muhu naiste kingad osutusid valituks. Samal teemal on Reet Piiri avaldanud ka raamatu “Eesti talurahva jalanõud.”

19. sajandi lõpul kasutusele tulnud pidujalatsitena kasutatud kontsa ja kõrge lapiga kingad kaunistati muuhulgas masinpistete ridadest moodustatud mustriga just nagu Mulgi kuubede lõhandiku lapid. Sama liini olen mina vildi peal ajanud ja ajan ka edasi, sest mulle väga-väga meeldib masinaga vilti teppida. lihtne.

Johanna sussidele suurendasin ühe geniaalse rombide ja kaarte mustri ühtede sarnaste lappkingade kanna pealt nagu siin pildil ja paigutasin selle sik-sakkide ja sirgete ridade vahele.

frotaažtõmmis

Tahtsin öelda ainult seda (oh tegelikult oleks mul palju öelda aga kirjapildis enamasti ei avaldu mu arutlevamat laadi mõtted sellisena nagu mu peas aga no missealikka õpin, arenen edasi), et käige kindlasti ära ermis n ä i t u s e l, jõuate veel selle kuu jooksul ehk.

Kolm näitust üles pandud, mis üksteist kaksteist täiendavad. Kiviaja graafika vaimustas mind kõige enam tänu just nendele.. noh frotaažtõmmistele. Pildid ja joonised ekspeditsioonilt ei ole üldse see, kui sul on üks elusuuruses frotaažtõmmis kaljujoonisest! Mustvalgena. Tekstiilil. Võiks ju kunagi isegi endalgi ollagi. Ägge!

See postitus oli nüüd siis sellest sarjast – kuhu minna ekspitsile, kus kindlasti elu jooksul ära käia tuleb.

hobuviltimisest

Eelmisel aastal samal ajal pidasime kursusega väikest kokkutulekut Kurgjal. Arutasime, mis tegevusi muuseumis käsitööaasta 2011 raames korraldada võiks. Minul, kui kõige vildihimulisemal meist lõid tulukesed põlema ja pakkusin välja hobuviltimise teema, mille kohta võin nüüd kirjutada – tehtud!

Augusti teise nädala lõpus toimus Kurgja Talumuuseumis järjekordne Talukultuurikool, teemaks eesti maakari ja hobused. Long story short – palju rahvast, palju toredaid tegevusi nagu alati. Liisa Kallami juhendamisel viltisime lastele suure talu plaani kujutava mänguvaiba. Mõned pildid protsessist.

Hobuviltimine ei ole iseenesest mingi imeloom. Tegemist on endiselt märjalt viltimisega rullimistehnikas. Pärineb see Aasia rändrahvastelt, kelle elustiil tingis kiire tegutsemise rohke villa realiseerimisel eluks hädavajalikeks viltideks. Sama lugu on tegelikult tänapäevalgi. Kiiresti ja vähese vaevaga soovitakse saada head tulemust.

Tegelikult on mässamist sama palju, vaat, et rohkemgi (vähemalt terve pika päeva jagu). Ladumine ja esmane rullimine tuleb teha ikkagi käsitsi ja mida suuremat vaipa teha, seda rohkem käsi läheb ka tarvis. See ajaski huvilisi esimese asjana segadusse, et …miks te siis ise vildite? Hobune ise ei ole tegelikult mingi käsitööline, temale jääb lihtsalt koplis kõndimise ja rulli järel vedamise osa. Selleks, et asjalikku tulemust saada on tarvis eeltööd korralikult ära teha enne kui rulli nö masinasse panna saab.

Järgmine küsimus, mis huviliste peas tekkis – mis karva te siis vildite? Hobuviltimine ei sea nõudmisi kasutatavate materjalide osas. Temal on põhimõtteliselt ükskõik, mis rulli vahele pandud on.

Ja kuulukse, et õige pea saavad uued pärandtehnoloogia magistrandid hobuviltimist näha-teha ka Männiku Metsatalus Viljandi lähistel, kuniks veel soojemaid ilmu on. Põnev!

Veidi meediakajastust ka Kurgjalt.

minu esimene triibuline

Ehk siis esimene tellimuse peale tehtud sõba, mille kujundamise ja valmistamisega tegelesin juhtumisi täpselt aasta aega tagasi. Tegevus oli kenakesti arendavat laadi, sest kuigi teile nii tunduda võib ei olnud tulemuseks ometigi teps mitte tavaline sõba.

Esiteks oli kriteeriumiks etnograafilisel ainesel põhinevus – näete, et sõba on endisele Virumaale omases sini-valges koloriidis sealsele ornamentikale vihjavate kaunistusdetailidega (pääsu- ehk kalasaba motiividega sõbakirjalistelt tekkidelt)?

Teiseks – tulevase kandja elukohaks pidavat olema hoopiski Lõuna-Ameerika. Johhaidi nad seal villase üleviskega peale hakkavad – oli minu esimene mõte. Igatahes tuli seda materjali valikus arvestada ja seega otsustasingi lõimeks kasutada valget linast, mille sisse kudumisel kahekordset villast visata, et lõplik ilme saaks õhulisem. Otstesse kudusin kõlapoogad, mis lõpetab puhtalt ja kaunilt servad andes neile juurde tugevust.

Kuid miks tuleb esimese asjana mõttesse sõba, kui tellitakse pulmakinki? Ehk annab järgenev tekst sellele vastuse. Printisin välja ja kleepisin selle ERM-i muuseumipoest ostetud, sõbade ja tekkide olulisust illustreeriva postkaardi taha, et mu motiivid oleks puust ja punaseks tellijale selgeks tehtud. Ja ühtlasi, et moodustuks ka terviklikum pulmakink. No ja et oleks ka muidu bling.

Vanimad ühevärvilisi villaseid õlakatteid nimetati sõbadeks. Sõba oli abielunaise pidulik õlakate. Eesti Rahva Muuseumi kunagine direktor Ilmari Manninen on kirjutanud, et pole põhjust peatuda teemal, kumb on sõba vanem otstarve – suurrätt või vooditekk, „sest lõpuks on see üks ja sama asi“. Ka vooditekki võidi kasutada üleviskena õlgadel, suurräti moodi ja vastupidi – suurrätt kõlbas ka katteks magades. (Manninen, 2009, lk 192).

Kreutzwaldi järgi kandsid naised Virumaal 19. ja 20. sajandil sõba, mis rikkamatel olnud valgest villasest, vaesematel linasest riidest. Selle ääred olevat olnud litrite ning mitmevärviliste läbitikitud lõngadest ehitud, mõnikord olevat see olnud telgedel kirjuks tekiks kootud. Seda üleviset kantud pidupäeval.

Põhja-Eestile on iseloomulik olnud potisinise värvuse kasutus kuubedel ja ka külma kaitseks võetud sõbadel, vaipadel ja tekkidel. Hoopis heledama koloriidiga paistavad nende seast välja aga Virumaa valged ja helesinised tekid, millede üheks valdavaks kirjamotiiviks on olnud potisinised pääsusaba ehk kalasabakirjad villaste koetriipudena.

Sõbal on olnud oma koht ka pulmatraditsioonides. Peiukodus pruudi vastuvõtmisel toimunud rituaalidel on mahalaotatud sõbale (tekile, vaibale) astumine üheks osaks rituaalsest kompleksist, mis seostub rahvaluulepärimustes tulevase perekonna õnne ning majandusliku heaoluga. Usuti, et üle mahalaotatud sõba astunud noorikul ei olnud põhjust uut kodu maha jätta, samal põhjusel on ka pruudi pea ja õlad kaetud isakodust lahkumisel sõbaga. (Kõresaar, 1999, lk 54-55)

Capiche?
Ja kui keegi nüüd eriliselt leili läks ja eeldatult tundis, et see just ongi tema hinge puudutav teema, siis soovitan studeerida ka ühte asjakohast väljaannet, mida illustreerivad aegade jooksul rahvusliku tekstiili tudengite poolt kootud sõbakirjalised tekid.