juuli reisikiri

jõudsin tagasi koju. tegelt juba enne folki aga teate isegi, et sel ajal ollakse linnas mitte kodus. täna tekkis esimene võimalus end paari nädala jooksul välja magada aga naabrid otsustasid teisel pool seina oma erimeelsusi lahendama hakata. klassika.
ehk, et koju siis – igalt poolt. väga mõnus. nagu puhkus ainult, et töö. mõtlesin üles lugeda ka kohanimesid aaaga keda huvitab. staap oli Setomaal aga ühel päeval jõudsin sealt otsapidi Suure-Kõpu mõisas õpituba tegemas käia, paaritunnise vahepeatusega kodus ja õhtuks Põlvamaale tagasi. paar korda aastas on päris hea kogu elu seljakotti pakkida ja vaadata mis edasi saab ja kuidas. veel paremini tuleb see välja, kui ümber on inimesed, kes saavad endast üle ja lasevad olla, siis on kaif laif.
inimestest minu ümber olen ma viimasel ajal päris palju mõelnud. imestusega, et kust nad äkki tulnud on ja miks jne aga välja pole mõelnud. täielik müstika, kerge hämming aga väga tänuväärt.

veel lühem kokkuvõte: 8 m nurktoimset linast kangast sai kootud, ühe uue ägeda inimese avastatud (mida juhtub väga harva. tänks, MQ, soovituse eest) ja hea hulga vanu, magistrisse sisse saadud (pingereas teisena, fafa), elus esimest korda parvsaunas käidud, külalislahke sõsara hõrgutistest ümarvormi söödud jne
ja nüüd on taastumine folgist ja sellest tornaadost, mis mu toalilled ja läpaka ära kastis..

xxx

g

Advertisements

hobuviltimisest

Eelmisel aastal samal ajal pidasime kursusega väikest kokkutulekut Kurgjal. Arutasime, mis tegevusi muuseumis käsitööaasta 2011 raames korraldada võiks. Minul, kui kõige vildihimulisemal meist lõid tulukesed põlema ja pakkusin välja hobuviltimise teema, mille kohta võin nüüd kirjutada – tehtud!

Augusti teise nädala lõpus toimus Kurgja Talumuuseumis järjekordne Talukultuurikool, teemaks eesti maakari ja hobused. Long story short – palju rahvast, palju toredaid tegevusi nagu alati. Liisa Kallami juhendamisel viltisime lastele suure talu plaani kujutava mänguvaiba. Mõned pildid protsessist.

Hobuviltimine ei ole iseenesest mingi imeloom. Tegemist on endiselt märjalt viltimisega rullimistehnikas. Pärineb see Aasia rändrahvastelt, kelle elustiil tingis kiire tegutsemise rohke villa realiseerimisel eluks hädavajalikeks viltideks. Sama lugu on tegelikult tänapäevalgi. Kiiresti ja vähese vaevaga soovitakse saada head tulemust.

Tegelikult on mässamist sama palju, vaat, et rohkemgi (vähemalt terve pika päeva jagu). Ladumine ja esmane rullimine tuleb teha ikkagi käsitsi ja mida suuremat vaipa teha, seda rohkem käsi läheb ka tarvis. See ajaski huvilisi esimese asjana segadusse, et …miks te siis ise vildite? Hobune ise ei ole tegelikult mingi käsitööline, temale jääb lihtsalt koplis kõndimise ja rulli järel vedamise osa. Selleks, et asjalikku tulemust saada on tarvis eeltööd korralikult ära teha enne kui rulli nö masinasse panna saab.

Järgmine küsimus, mis huviliste peas tekkis – mis karva te siis vildite? Hobuviltimine ei sea nõudmisi kasutatavate materjalide osas. Temal on põhimõtteliselt ükskõik, mis rulli vahele pandud on.

Ja kuulukse, et õige pea saavad uued pärandtehnoloogia magistrandid hobuviltimist näha-teha ka Männiku Metsatalus Viljandi lähistel, kuniks veel soojemaid ilmu on. Põnev!

Veidi meediakajastust ka Kurgjalt.

runö

Mulle ei ole siiamaani vist päris täpselt kohale jõudnud, et kolmapäeval juba saan Ruhnu minna. Mina, kes ma hoian aastast 2009 ühte ja sama m/v läpaka taustapilti vanast Ruhnu rootslaste aidahoonest lootusega ühel päeval seda saart oma silmaga ka näha.

Asi sai alguse vist aastal 2008 Ruhnu pärimuspraktikaga. Idee järgi pidi see endast kujutama nädalast ekspeditsiooni kohapeale aga kuna Ruhnu on ju peaaegu nagu välismaa, oli sinna saamine raskendatud. Nii uurisimegi siis Ruhnu tekstiile Pärnu, Rannarootsi ja Saaremaa Muuseumis. Sellest jäi väheks.. Oma seminaritöö raames uurisin Ruhnu teemat edasi, nimelt naiste ja tütarlaste peakatteid ja trükitud rätikuid 20. saj. I poolel. Lisaks nö teaduslikule tööle jälgisin siit mandrilt saare elu läbi blogide, vaatasin vanu fotosid, lugesin asjakohaseid raamatuid jne. Ja selle Ruhnu mulli sees elasin 2009. a. lõpuni, kui tuli diplomitööle keskenduma hakata.

“Räägi inimestega” moto, mida meie KT mentor igal kohtumisel sisendas, tuli mul õigel hetkel meelde, kui sattusin eelmisel sügisel kooli ruumides kokku inimesega, kellega oma Ruhnu vaimustust jagada. Ja tuleb välja, et õige inimesega rääkisin! Meie toredad anonüümsed ülikoolikud, ehk rahvusliku tekstiili AÜ vanem kursus on korraldamas omale mõnusat suvist äraolemist kasudega nii endale kui saare rahvale ja kokku on pandud selline programm, kus ka minu kohalolu leiti vajalik olevat! Avalik esinemine võtab mul küll hinge veidi kinni aga sellise pakkumise nimel tasub ära. Hea/halb uudis on aga see, et 5-päevane puhkus paradiisis võib venida 8-päevaseks, kuna kohad laeval on juba täis.

Elu Ruhnul on olnud teistmoodi kui mujal Eestis ja on seda ka tänapäeval, minu jaoks on see ligitõmbav – vaadake ise.

Ulgtöö

Käisin eelmisel nädalal päälinnas moodsamat tekstiilikunsti praktiseerimas ja viltimislihast treenimas. Mõlemad õnnestusid hästi! Tegelikult oli tegemist suhteliselt maalähedase ettevõtmisega – villa ja linakiudude viltimisega kangaks. Tulemus nägi suhteliselt moodu välja, kuna kuldne lina sätendas väga uhkelt musta vildi sees. Suur himu oli küll pilti teha aga hoidsin end tagasi, sest ma olen suhteliselt tundlik võõra inimese loomingu eksponeerimises. Selline õiguste teema, kust tihtipeale on väga raske piiri tõmmata…
Kahe päeva jooksul valmis minu käte all 4 ruutmeetrit vilti. Viltimisele aitas kaasa ka pesumasin, mis andis mulle võimaluse vabadel hetkedel lojaalselt ka arhailisemat näputööd ehk nõeltehnikat teha. Augustis Maavillastel külas käies sai Rõõmu talust ära toodud 2 kera imepehmet kahes erinevas toonis halli lõnga. Vill, mis pärineb sellesama talu lammastelt (kes saavad Karula Rahvuspargi imekaunist loodust nautida) on lõngaks kedratud Süvahavva villavabrikus. Teikujuta ette, kui mõnus see nõeltehnilisteks töödeks on!