härrad ja prouad kunstnikud lapsed

Picasso imetles laste kunsti ja ütles: “Kunagi ma joonistasin nagu Raffael, aga on võtnud aega terve elu, et õppida joonistama nagu laps”

Mulle on viimasel ajal eriti (tänu õpetatusele) silma jäänud lapselik joonistusstiil. Leidsin selle kunstniku nimega Wols hoopis tänu sürrealismi teemale, millesse ma end ühe aine raames vabatahtlikult kaevasin. Vist vabadus, kujutamisreeglite ja -kaanonite mittejärgimine, suvandus ja kritseldamine on see, mille pärast eristub.

Pildid on kõik lõputust internetist.

nagu meil, ennemuiste

Kui mu tänane pildistatav oleks teadnud, et ka varjus tema kõrvale end päike sätib, oleks ta pilk ehk palju helgem olnud. Aga ses pilgus pole midagi halba, puhas ausus, töökus ja tagasihoidlikkus. Endal veel oma valmistatud rõivad üll.

Üks nö praak pilt piltide vahelt, kui pildistatava pilk puhkas. Ja mina ka, nagu näha. Aga ma võin neid omale lubada.

külma kliima Sukiya

Idee: tuli mul hommikul voodis
Teostus: Liisi-Ly Viitkin, Grete Ojamaa

Käsitööna valminud (teatri)kott Jaapani teetseremoonial kasutatava Sukiya koti lõikel.
Materjalideks traditsioonilise siidkanga ja -niidi asemel nunovilt, Liisi-Ly neerune kuuevooder, tugevdusmaterjal, klaaspärlid, magnetkinnis.
Jah, jah ja jah, ma tean aga pärleid tikkisin ikkagi ja mitte vähe ja seda selleks, et teatrisaali peaaegu olematu valgus kogu pehmet pampu lihtsalt ära ei sööks. Klapi all on pärltikandina peidus ka minu ja Liisi meistrimärgid.

“Sukiya bag” is the bag to wrap the tools for tea ceremony like papers, cloth and Japanese folding fan. Kotti hoiti seljal kimono peal oleva laiast vööst moodustunud tasku sees.

Vaadake nüüd kalendrisse ja jätke see päev meelde. Tunne ütleb, et see on millegi algus.

Diana, sinu kindad

kui ma poleks selle lubadusega juba.. vähemalt aasta aega sees, kannaksin neid ammu juba suurima heameelega ise, sekset need on erriti pehmest, lõunanaabritelt saadud käsitsi kedratud lõngast. ilusaks siniseks veel minu enda poolt värvitud ka.
vastukaaluks sellele paarile on minu enda nõeltehnikas kindad karedamast, kahtlase päritoluga (loe: kodumaise raasiku villavabriku toodangu) villast. üliõhukeseks kulunud ja suurte piinlike aukudega. mida kõike sõbrannade heaks ei teha.. mida kõike, ma ütlen.

õpetajate rõõmud

Pikk lumeootus või mis see nüüd oligi, mis meid Viivega fanaatiliselt neid kerasid tegema pani. Kui hunnitud vaated meil nüüd pühade puhul köögis on!
Tehke järgi või makske kinni. Või siis mis teie pühade puhul ette võtnud teha olete?

back to basics ehk rohkem analoogi

verk20080703graflex
Tanel Verk, 2008.

Mulle ei meeldi üldine suund ja ma kohe seletan miks.

Vähe on fotosid, mis on tõeliselt teistest eristuvad. Mida enam pilte seda vähem vaimustavat, mida kättesaadavam, seda vähem väärtuslikum. Mulle ei meeldi fototöötlus, mulle ei meeldi kujundatud reaalsus, mis on kokku pandud mitmest eri säritusega pildist, et näida huvitavam, parema valgusega. Vaated, mida keegi kunagi in real life sellisena ei näe. Kas omal fantaasiat vähe on? Mulle ei meeldi reaalsuse väänamine – valede väärtuste tekitamine, apetiitsemaks, vaadatavamaks, müüdavamaks, värvikamaks, kontrastsemaks muutmine. Mulle ei meeldi, et ma ise sellele rattale hoogu juurde annan. Kuid aina vähem. Tõelisus ei tule esile kogu sellest jamast. Valdav enamus digimaterjali ainult väsitab, kuna pildi tegemisest saavad suuremat rõõmu selle tegijad. Ma tean, et analoogi pildistades ja ilmutades on võimalik ka lahedaid effekte tekitada ja tulemuseks on palju väärtuslikum tükk asja, mu eelistused on pigem sellel kui järeltöötlusel arvutis. Taneli ees müts maha.

Jagan seda arvamust, et seletuskirja piltide juurde ei ole vaja. Pilt üksi kas annab mõtet edasi või ei (kuid taotlus peab ikka olema). Kõigile kindlasti ei anna kuid kellelegi ikka. Ma tahan, et mu pilku püütaks kauemaks kui kaheks sekundiks. Kõik taandub emotsioonile – kergemale, sügavamale. Suuremat kontseptsiooni ei taha lugeda seletuseks kõrvale. Sel juhul pole põhirõhk enam pildil ega selle väärtusel.

See oli nüüd postitus neile, kes on mult kunagi küsinud, kas ja miks ma enam pilte ei tee nagu varem. On vaja rohkem pühendumust, julgust ja mõtlemist enne loomist.

minu esimene triibuline

Ehk siis esimene tellimuse peale tehtud sõba, mille kujundamise ja valmistamisega tegelesin juhtumisi täpselt aasta aega tagasi. Tegevus oli kenakesti arendavat laadi, sest kuigi teile nii tunduda võib ei olnud tulemuseks ometigi teps mitte tavaline sõba.

Esiteks oli kriteeriumiks etnograafilisel ainesel põhinevus – näete, et sõba on endisele Virumaale omases sini-valges koloriidis sealsele ornamentikale vihjavate kaunistusdetailidega (pääsu- ehk kalasaba motiividega sõbakirjalistelt tekkidelt)?

Teiseks – tulevase kandja elukohaks pidavat olema hoopiski Lõuna-Ameerika. Johhaidi nad seal villase üleviskega peale hakkavad – oli minu esimene mõte. Igatahes tuli seda materjali valikus arvestada ja seega otsustasingi lõimeks kasutada valget linast, mille sisse kudumisel kahekordset villast visata, et lõplik ilme saaks õhulisem. Otstesse kudusin kõlapoogad, mis lõpetab puhtalt ja kaunilt servad andes neile juurde tugevust.

Kuid miks tuleb esimese asjana mõttesse sõba, kui tellitakse pulmakinki? Ehk annab järgenev tekst sellele vastuse. Printisin välja ja kleepisin selle ERM-i muuseumipoest ostetud, sõbade ja tekkide olulisust illustreeriva postkaardi taha, et mu motiivid oleks puust ja punaseks tellijale selgeks tehtud. Ja ühtlasi, et moodustuks ka terviklikum pulmakink. No ja et oleks ka muidu bling.

Vanimad ühevärvilisi villaseid õlakatteid nimetati sõbadeks. Sõba oli abielunaise pidulik õlakate. Eesti Rahva Muuseumi kunagine direktor Ilmari Manninen on kirjutanud, et pole põhjust peatuda teemal, kumb on sõba vanem otstarve – suurrätt või vooditekk, „sest lõpuks on see üks ja sama asi“. Ka vooditekki võidi kasutada üleviskena õlgadel, suurräti moodi ja vastupidi – suurrätt kõlbas ka katteks magades. (Manninen, 2009, lk 192).

Kreutzwaldi järgi kandsid naised Virumaal 19. ja 20. sajandil sõba, mis rikkamatel olnud valgest villasest, vaesematel linasest riidest. Selle ääred olevat olnud litrite ning mitmevärviliste läbitikitud lõngadest ehitud, mõnikord olevat see olnud telgedel kirjuks tekiks kootud. Seda üleviset kantud pidupäeval.

Põhja-Eestile on iseloomulik olnud potisinise värvuse kasutus kuubedel ja ka külma kaitseks võetud sõbadel, vaipadel ja tekkidel. Hoopis heledama koloriidiga paistavad nende seast välja aga Virumaa valged ja helesinised tekid, millede üheks valdavaks kirjamotiiviks on olnud potisinised pääsusaba ehk kalasabakirjad villaste koetriipudena.

Sõbal on olnud oma koht ka pulmatraditsioonides. Peiukodus pruudi vastuvõtmisel toimunud rituaalidel on mahalaotatud sõbale (tekile, vaibale) astumine üheks osaks rituaalsest kompleksist, mis seostub rahvaluulepärimustes tulevase perekonna õnne ning majandusliku heaoluga. Usuti, et üle mahalaotatud sõba astunud noorikul ei olnud põhjust uut kodu maha jätta, samal põhjusel on ka pruudi pea ja õlad kaetud isakodust lahkumisel sõbaga. (Kõresaar, 1999, lk 54-55)

Capiche?
Ja kui keegi nüüd eriliselt leili läks ja eeldatult tundis, et see just ongi tema hinge puudutav teema, siis soovitan studeerida ka ühte asjakohast väljaannet, mida illustreerivad aegade jooksul rahvusliku tekstiili tudengite poolt kootud sõbakirjalised tekid.

perekond Karbid

Nõeltehnikas prossid. Karbid. Pärlikarbid. Paberist karbis. Asi sai alguse sellest, et nõeltehnika hakkas näppude vahel kõigepealt meie tavaliste tigude koja mustrit meenutama.. mille peale ma internetist karpide kohta uurima hakkasin. Ja neid erinevaid mustreid on, teate, siiamaani. Kuskilt jäi meelde fakt, et osad karbid võivad elada ja elada ja veel elada ilma vananemise märke ilmutamata.. kuni 250 aastat. Selleks oli isegi mingi termin..
Põhikoostisosad on käsitsikedratud lõng, magevee pärl, prossinõel, tugevam paber pakendiks ja näpuotsaga osavust.