2012 sügisel anti mulle võimalus õpetada TÜ VKA etenduskunstide osakonnas tekstiilitehnoloogiana viltimist. see oli I kord minu praktikas õpetada nii vanu inimesi, kellel lubatakse juba ise suures Viljandi linnas üksi koolist koju kõndida ja kes ei jookse koridoris sulle mänguhoos peaga vastu kõhtu. vanusega kaasnevad vahel ka imelikud kohustused nagu nt laupäeva hommikuti enda kooli vedamine, mis tegelikult esmakursuslasele ei peagi väga pähe mahtuma. meenusid oma õpingud käsitööosakonnas ja see kuivõrd-ülekohtuselt-tudengitesse-suhtutakse tunne, miskipärast ainult helges valguses.
oh well, tegelikult nägin ise ka ikka päris koledasti vaeva, mis sai minu suureks üllatuseks tänasel hindamisel kuhjaga tasutud. tehnika õpetamine, kus “siin ei ole kindlaid reegleid” on põhilisteks õpetussõnadeks ja kogemused, katsetusjulgus ja pealehakkamine on peamised võtmed õnnestumiseks, nõuab tudengitelt päris palju. see taandab õpetaja rolli suhteliselt minimaalseks, kuid piiratud aja pärast ka väga oluliseks kordineerijaks, et kõikide tudengite materjalide ja võtete valikul, protsessi kulgemisel silma peal hoida. et ikka õnnestumisprotsent võimalikult kõrge tuleks ja motivatsiooni ka edaspidiseks jätkuks. sest olgem ausad, viltimine on ikka üks paras füüsilist koormust nõudev ettevõtmine ja otsast uuesti alustada ei viitsi vahel isegi.
pildistasin ajalooarhiivide tarbeks tööd üles ka aga ma ei pea väga eetiliseks neid luba küsimata oma kalli internetiga jagada. et postitus illustreerimata ei jääks panin kokku mosaiigi internetist võetud vildi piltidest, millega aine alguses tudengeid viltimise valguse poole üle meelitada proovisin. ja mul on peale tudengite pingutuste nägemist nii kuradima hea meel, et ma viitsisin oma verd, higi ja pisaraid selleks sügisel valada.
grete ojamaa veebiportfoolio 