seekord õpetamisest

2012 sügisel anti mulle võimalus õpetada TÜ VKA etenduskunstide osakonnas tekstiilitehnoloogiana viltimist. see oli I kord minu praktikas õpetada nii vanu inimesi, kellel lubatakse juba ise suures Viljandi linnas üksi koolist koju kõndida ja kes ei jookse koridoris sulle mänguhoos peaga vastu kõhtu. vanusega kaasnevad vahel ka imelikud kohustused nagu nt laupäeva hommikuti enda kooli vedamine, mis tegelikult esmakursuslasele ei peagi väga pähe mahtuma. meenusid oma õpingud käsitööosakonnas ja see kuivõrd-ülekohtuselt-tudengitesse-suhtutakse tunne, miskipärast ainult helges valguses.

oh well, tegelikult nägin ise ka ikka päris koledasti vaeva, mis sai minu suureks üllatuseks tänasel hindamisel kuhjaga tasutud. tehnika õpetamine, kus “siin ei ole kindlaid reegleid” on põhilisteks õpetussõnadeks ja kogemused, katsetusjulgus ja pealehakkamine on peamised võtmed õnnestumiseks, nõuab tudengitelt päris palju. see taandab õpetaja rolli suhteliselt minimaalseks, kuid piiratud aja pärast ka väga oluliseks kordineerijaks, et kõikide tudengite materjalide ja võtete valikul, protsessi kulgemisel silma peal hoida. et ikka õnnestumisprotsent võimalikult kõrge tuleks ja motivatsiooni ka edaspidiseks jätkuks. sest olgem ausad, viltimine on ikka üks paras füüsilist koormust nõudev ettevõtmine ja otsast uuesti alustada ei viitsi vahel isegi.

pildistasin ajalooarhiivide tarbeks tööd üles ka aga ma ei pea väga eetiliseks neid luba küsimata oma kalli internetiga jagada. et postitus illustreerimata ei jääks panin kokku mosaiigi internetist võetud vildi piltidest, millega aine alguses tudengeid viltimise valguse poole üle meelitada proovisin. ja mul on peale tudengite pingutuste nägemist nii kuradima hea meel, et ma viitsisin oma verd, higi ja pisaraid selleks sügisel valada.

Advertisements

vanad võlad..

.. ehk pilte 2012 sügis-talvisest kollektsioonist.
Voodikatted ja vaibad Männiku Metsatalu uuemates puhkemajades. Valminud põhiliselt TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala diplomitöödena 2010 ja 2012 kevadel. Käsitööna. Autoreid on palju. Lähemalt näeb ja katsub kohapeal.

mu 15 sekundit kuulsust

Vanama ütles eile, et osa mu vildi diplomitööst näidati telekas, prillitoosis =) Ene, kellele me kõik suure tänu võlgneme võtab umbes 38. minutil kokku selle, miks me tegeleme rahvusliku käsitööga ja miks see vajalik on. Hea on ise ka vahepeal omale meelde tuletada seda.
Peale minu asjade on filmitud veel Tarmo ülivinget suitsusauna, Maria telgedel kootud ja tikitud pidulikku voodikatet ja Astri põrandavaipu ja see on vaid väike osa kogu käsitöö esemetest, mis metsatalu kompleksi kaunistavad.

külma kliima Sukiya

Idee: tuli mul hommikul voodis
Teostus: Liisi-Ly Viitkin, Grete Ojamaa

Käsitööna valminud (teatri)kott Jaapani teetseremoonial kasutatava Sukiya koti lõikel.
Materjalideks traditsioonilise siidkanga ja -niidi asemel nunovilt, Liisi-Ly neerune kuuevooder, tugevdusmaterjal, klaaspärlid, magnetkinnis.
Jah, jah ja jah, ma tean aga pärleid tikkisin ikkagi ja mitte vähe ja seda selleks, et teatrisaali peaaegu olematu valgus kogu pehmet pampu lihtsalt ära ei sööks. Klapi all on pärltikandina peidus ka minu ja Liisi meistrimärgid.

“Sukiya bag” is the bag to wrap the tools for tea ceremony like papers, cloth and Japanese folding fan. Kotti hoiti seljal kimono peal oleva laiast vööst moodustunud tasku sees.

Vaadake nüüd kalendrisse ja jätke see päev meelde. Tunne ütleb, et see on millegi algus.

Johanna sussid

Suhteliselt lühikese etteteatamise ajaga (1 kuu) õnnestus tellimusest saada valmistöö. Kuna olemas olevad materjalid sobisid, siis tuli mõelda, kuidas lahendada ülesanne “väike rahvuslik muster” sussi pealse peale, et saaks tööle hakata. Natuke naljakas oleks tundunud võtta selgelt eesti rahvakunstile viitav põlle- või käistekiri aluseks, kui meil on suurepäraseid näiteid talurahva jalanõude näol! Lõin Ilmari Mannineni “Eesti rahvariiete ajaloo” šniti saamiseks lahti ja voila – lk 400, Muhu naiste kingad osutusid valituks. Samal teemal on Reet Piiri avaldanud ka raamatu “Eesti talurahva jalanõud.”

19. sajandi lõpul kasutusele tulnud pidujalatsitena kasutatud kontsa ja kõrge lapiga kingad kaunistati muuhulgas masinpistete ridadest moodustatud mustriga just nagu Mulgi kuubede lõhandiku lapid. Sama liini olen mina vildi peal ajanud ja ajan ka edasi, sest mulle väga-väga meeldib masinaga vilti teppida. lihtne.

Johanna sussidele suurendasin ühe geniaalse rombide ja kaarte mustri ühtede sarnaste lappkingade kanna pealt nagu siin pildil ja paigutasin selle sik-sakkide ja sirgete ridade vahele.

22 ruutmeetrit kivivilte ehk 17 vildist katet.
Vahepeal juhtus nii, et ei tundunud ilusamat asja olemas olevat, kui kuldne linakiud hallil villal. Ja kui pruun ehk nö kõige naturaalsem lambamust üritas mulle selgeks teha, et asi on minus.
Sulgesin pühapäeval vabriku, vinnasin seljakoti oma väsind õlgadele ja lendasin saarele meelt puhkama. Tegema mitte midagi.
Nii palju on nüüd seljataga, et ei oskagi olla.
Ja kellel on lugu Kirtana Rasa – Kuhu sa mind viid, siis teate, mis tunne on.

hobuvildi pildid

Tulemuseks korralik tükk asja.

https://loomus.wordpress.com/2011/08/25/hobuviltimisest/

keskmistele inimestele

Me kõik teame, et keskmine inimene on tore olla enamasti ainult siis, kui poes mahuvad standardi järgi õmmeldud riided selga. Well.. siin on veel üks põhjus, miks rõõmustada enda kuulumise üle keskmiste hulka. Kui Sa oled keskmine mees või naine siis tea, et oma susse Metsatalu aita ööbimiseks enam kaasa võtma ei pea. Kui Sa oled naine, siis enda paari tunned ära pärlitega kaunistatud pealsete järgi. Mehed aga loomulikult paar või rohkem numbrit suurema sussi järgi. Aitäh endiselt Enele ja keskmise jalaga Etsile. Eesti keskmise jalaga naise rollis olin seekord minaise.

code red

Jõhvikalt sain omale koju punase jõhvikavaiba. Nüüdseks on ta kergelt auguliseks söödud. Plaanis on veel jõhvikaliks ja jõhvikamoos.. või siis need 2 koos? ohhoo. Ja kui punasest värvist veel rääkida, siis jõudumööda keedan ja sügavkülmutan punast peeti ja siis on veel töös ka punased viltsussid. Täna kohtusin rabas imearmsate pisikeste pilvikutega, süda tilkus punast verd aga astusin edasi. A ja eile korjasin pea 5 h kartuleid, vagu vao järelt kõik tulid punased välja. Piimhappe maitse on magus.. punast tatist nina aga niiväga ei fänna.

hobuviltimisest

Eelmisel aastal samal ajal pidasime kursusega väikest kokkutulekut Kurgjal. Arutasime, mis tegevusi muuseumis käsitööaasta 2011 raames korraldada võiks. Minul, kui kõige vildihimulisemal meist lõid tulukesed põlema ja pakkusin välja hobuviltimise teema, mille kohta võin nüüd kirjutada – tehtud!

Augusti teise nädala lõpus toimus Kurgja Talumuuseumis järjekordne Talukultuurikool, teemaks eesti maakari ja hobused. Long story short – palju rahvast, palju toredaid tegevusi nagu alati. Liisa Kallami juhendamisel viltisime lastele suure talu plaani kujutava mänguvaiba. Mõned pildid protsessist.

Hobuviltimine ei ole iseenesest mingi imeloom. Tegemist on endiselt märjalt viltimisega rullimistehnikas. Pärineb see Aasia rändrahvastelt, kelle elustiil tingis kiire tegutsemise rohke villa realiseerimisel eluks hädavajalikeks viltideks. Sama lugu on tegelikult tänapäevalgi. Kiiresti ja vähese vaevaga soovitakse saada head tulemust.

Tegelikult on mässamist sama palju, vaat, et rohkemgi (vähemalt terve pika päeva jagu). Ladumine ja esmane rullimine tuleb teha ikkagi käsitsi ja mida suuremat vaipa teha, seda rohkem käsi läheb ka tarvis. See ajaski huvilisi esimese asjana segadusse, et …miks te siis ise vildite? Hobune ise ei ole tegelikult mingi käsitööline, temale jääb lihtsalt koplis kõndimise ja rulli järel vedamise osa. Selleks, et asjalikku tulemust saada on tarvis eeltööd korralikult ära teha enne kui rulli nö masinasse panna saab.

Järgmine küsimus, mis huviliste peas tekkis – mis karva te siis vildite? Hobuviltimine ei sea nõudmisi kasutatavate materjalide osas. Temal on põhimõtteliselt ükskõik, mis rulli vahele pandud on.

Ja kuulukse, et õige pea saavad uued pärandtehnoloogia magistrandid hobuviltimist näha-teha ka Männiku Metsatalus Viljandi lähistel, kuniks veel soojemaid ilmu on. Põnev!

Veidi meediakajastust ka Kurgjalt.