22 ruutmeetrit kivivilte ehk 17 vildist katet.
Vahepeal juhtus nii, et ei tundunud ilusamat asja olemas olevat, kui kuldne linakiud hallil villal. Ja kui pruun ehk nö kõige naturaalsem lambamust üritas mulle selgeks teha, et asi on minus.
Sulgesin pühapäeval vabriku, vinnasin seljakoti oma väsind õlgadele ja lendasin saarele meelt puhkama. Tegema mitte midagi.
Nii palju on nüüd seljataga, et ei oskagi olla.
Ja kellel on lugu Kirtana Rasa – Kuhu sa mind viid, siis teate, mis tunne on.

päevadele

Teate, olen tegelikult juba mitmeid aegu tagasi Viljandis. Ruhnu jätsin oma jälje ja ka vastupidi. Ma ei teagi, mida sellest kirjutada, seega annan vaid meeleolu ja tekstiili piltide lingid. Igatahes, sellist elamust ei ole ammu olnud, kui need 8 päeva saarel. Kuidas ma kirjeldan teile täiskuu valgel uduga kaetud puisniitu (osade väitel ka ööviiuli lõhna, mida minu nina ei oska tunda) või mustikavaibast männimetsa, sääskedest ja parmudest tihket õhku ja seda külalislahkust ja ajaloolist hõngu saarel? Ja seda tunnet, kui merest ei kostu mitte kohina poegagi olgugi, et silmaulatuses pole ühtegi saart ega maismaatriipu? Ja neid lehvitavaid käsi.

Homme aga pakume Lossi Gildiga Pärnu Gildipäevadel trükki ja seda kõike Teie rõõmuks. Ootame!

runö

Mulle ei ole siiamaani vist päris täpselt kohale jõudnud, et kolmapäeval juba saan Ruhnu minna. Mina, kes ma hoian aastast 2009 ühte ja sama m/v läpaka taustapilti vanast Ruhnu rootslaste aidahoonest lootusega ühel päeval seda saart oma silmaga ka näha.

Asi sai alguse vist aastal 2008 Ruhnu pärimuspraktikaga. Idee järgi pidi see endast kujutama nädalast ekspeditsiooni kohapeale aga kuna Ruhnu on ju peaaegu nagu välismaa, oli sinna saamine raskendatud. Nii uurisimegi siis Ruhnu tekstiile Pärnu, Rannarootsi ja Saaremaa Muuseumis. Sellest jäi väheks.. Oma seminaritöö raames uurisin Ruhnu teemat edasi, nimelt naiste ja tütarlaste peakatteid ja trükitud rätikuid 20. saj. I poolel. Lisaks nö teaduslikule tööle jälgisin siit mandrilt saare elu läbi blogide, vaatasin vanu fotosid, lugesin asjakohaseid raamatuid jne. Ja selle Ruhnu mulli sees elasin 2009. a. lõpuni, kui tuli diplomitööle keskenduma hakata.

“Räägi inimestega” moto, mida meie KT mentor igal kohtumisel sisendas, tuli mul õigel hetkel meelde, kui sattusin eelmisel sügisel kooli ruumides kokku inimesega, kellega oma Ruhnu vaimustust jagada. Ja tuleb välja, et õige inimesega rääkisin! Meie toredad anonüümsed ülikoolikud, ehk rahvusliku tekstiili AÜ vanem kursus on korraldamas omale mõnusat suvist äraolemist kasudega nii endale kui saare rahvale ja kokku on pandud selline programm, kus ka minu kohalolu leiti vajalik olevat! Avalik esinemine võtab mul küll hinge veidi kinni aga sellise pakkumise nimel tasub ära. Hea/halb uudis on aga see, et 5-päevane puhkus paradiisis võib venida 8-päevaseks, kuna kohad laeval on juba täis.

Elu Ruhnul on olnud teistmoodi kui mujal Eestis ja on seda ka tänapäeval, minu jaoks on see ligitõmbav – vaadake ise.