Näpujänes

Ühegi nõela pistmata – just nagu mulle meeldib. Laste lõbustamiseks ja kui näpu asemel pähkel või komm sisse pista, siis ka kinkimiseks pühade puhul. Ja kõige ilusamad jänesed tuleva kõige ilusamatest väikesemustrilistest kangastest muidugi.
Häid pühi!
Õpetus talv 2013/14 Käsitööajakirjas.

minu 2013. a oli selline

sõnaõun

… ehk väga ilus. täitsa kena õun või meh?
tegelikult saan aru, et see kokkuvõte on suhetliselt mittemidagiütlev, sest põhirõhk on mul siin wordpressis piltidel (milliseid ägedaid mosaiike saaks teha 2013 piltidest! aga ei hakka neid tegema, sest arvatavasti võiksin kasulikumalt oma aega kulutada kui piltidega mängimise peale..) seda võin küll lisada õunale, 2013 kevadel hakkas mulle arvutigraafika vaikselt naha alla pugema ja jõulude ajal poetasin peaaegu pisara suurest coreli ja photoshopi programmide igatsusest.. aga noh, 2014 siis.

õuna tegin sellel lehel.

vaibamaterjal
milline rõõm kaltsu lõikamisest, kui sulle on abijooned ette tõmmatud..
saab head ühe laiusega ribad ja ühtlase vaiba kududa

ootan kõikide meremeeste ja endiste vangide annetusi =)

härrad ja prouad kunstnikud lapsed

Picasso imetles laste kunsti ja ütles: “Kunagi ma joonistasin nagu Raffael, aga on võtnud aega terve elu, et õppida joonistama nagu laps”

Mulle on viimasel ajal eriti (tänu õpetatusele) silma jäänud lapselik joonistusstiil. Leidsin selle kunstniku nimega Wols hoopis tänu sürrealismi teemale, millesse ma end ühe aine raames vabatahtlikult kaevasin. Vist vabadus, kujutamisreeglite ja -kaanonite mittejärgimine, suvandus ja kritseldamine on see, mille pärast eristub.

Pildid on kõik lõputust internetist.

seekord õpetamisest

2012 sügisel anti mulle võimalus õpetada TÜ VKA etenduskunstide osakonnas tekstiilitehnoloogiana viltimist. see oli I kord minu praktikas õpetada nii vanu inimesi, kellel lubatakse juba ise suures Viljandi linnas üksi koolist koju kõndida ja kes ei jookse koridoris sulle mänguhoos peaga vastu kõhtu. vanusega kaasnevad vahel ka imelikud kohustused nagu nt laupäeva hommikuti enda kooli vedamine, mis tegelikult esmakursuslasele ei peagi väga pähe mahtuma. meenusid oma õpingud käsitööosakonnas ja see kuivõrd-ülekohtuselt-tudengitesse-suhtutakse tunne, miskipärast ainult helges valguses.

oh well, tegelikult nägin ise ka ikka päris koledasti vaeva, mis sai minu suureks üllatuseks tänasel hindamisel kuhjaga tasutud. tehnika õpetamine, kus “siin ei ole kindlaid reegleid” on põhilisteks õpetussõnadeks ja kogemused, katsetusjulgus ja pealehakkamine on peamised võtmed õnnestumiseks, nõuab tudengitelt päris palju. see taandab õpetaja rolli suhteliselt minimaalseks, kuid piiratud aja pärast ka väga oluliseks kordineerijaks, et kõikide tudengite materjalide ja võtete valikul, protsessi kulgemisel silma peal hoida. et ikka õnnestumisprotsent võimalikult kõrge tuleks ja motivatsiooni ka edaspidiseks jätkuks. sest olgem ausad, viltimine on ikka üks paras füüsilist koormust nõudev ettevõtmine ja otsast uuesti alustada ei viitsi vahel isegi.

pildistasin ajalooarhiivide tarbeks tööd üles ka aga ma ei pea väga eetiliseks neid luba küsimata oma kalli internetiga jagada. et postitus illustreerimata ei jääks panin kokku mosaiigi internetist võetud vildi piltidest, millega aine alguses tudengeid viltimise valguse poole üle meelitada proovisin. ja mul on peale tudengite pingutuste nägemist nii kuradima hea meel, et ma viitsisin oma verd, higi ja pisaraid selleks sügisel valada.

See kooli kirjatöö maht ajab mind juba hulluks ja rohkem käsitööd ja pilte tegema. Täna näiteks, selle asemel, et kohusetundlikult koostada Elisele analüüsimiseks käsitöö aine töökava, pildistasin oma uut nänni. World, meet tops1 ja tops 2 ehk kohvitopside komplekt ja üks tuvastamata funktsiooniga tops, mille ma 80 sendi eest (kõik kokku) see nädal oma urgu vedasin.
See on mul alati nii, et sean töölaua valmis ja hakkan hoopis asendustegevusi otsima, et ometigi ei peaks tööga peale hakkama. Päris mitmed pildikaustad on nii tekkinud mul. Ja nüüd kui reklaamipaus on möödas, tuleb vist ikkagi töökava koostamist jätkata, öäh.

kompromissid, kottimine, analüüsivõime

arvutigraafikatervitusi siit kunsti, käsitöö & kodunduse magistrantuurist! elu siinpool on päris tsill-grill. juba praegu on tunda, et ajurakud kihelevad mõnust ja võitlevad laiskusega, mis neid viimase 2 a jooksul järjekindlalt suretada püüdis. mõned faktid siis:

  • pidevast kiirustamisest on keel enamuse ajast kõrbenud. või ei jää üldse kohvi joomiseks aega.
  • põhiliselt tegelen kõndimisega. kahes linnas elamine näeb välja umbes nii – kõnnid kodust bussijaama, kõnnid bussikast kooli, kõnnid ühest õppehoonest teise, kõnnid mõnele näitusele või galeriisse, ujulasse, poodi and so on, kõnnid koju ja pärast vb veel õhtusesse loengusse, kõnnid bussikasse, kõnnid teise koju, kõnnid tööle jne. vahet pole kas on hea ilm või hommik külm, kaasas vähe või palju asju. asuks Salme tänava õppehoone 5 minti kaugemal, saaks peaaegu ükskõik mis punktist sinna kõndimisestki juba oma päevase füüsilise koormuse normi kätte. sest lisaks on ju veel pidevalt kiire, st tempo on peal.
  • arvutasin välja, et puhtalt Tartu-Viljandi-Tartu vahelisele transpordile läks mul 53 euri. ja need ei olnud mitte lõbusõidud. mingi 5-6 otsa õnnestus ka tuttavatega kohale saada.
  • mida vähem mul vaba aega on, seda rohkem veedan ma seda sõpradega (mis on minu jaoks midagi uut).
  • iga kuradima kord, kui ma jõuan pahaaimamatult tõdeda, et kõik (ehk mina) mitte ainult ei tundu vaid ongi väga hästi ja paigas, avastan ma järgmisel hetkel end mingis eriti kahtlases situatsioonis. umbes sellises, kus on näha, et all others can keep their shit together ja jälle, ja jälle olen mina see nõrgim lüli.
  • meil on kohustuslikud näituste külastamised. ma arvan, et ma olen selle kuuga käinud rohkem kunstinäitustel kui viimase paari aasta jooksul kokku. käin ja vahin, üritan tarka nägu teha. seminaris on suhtelist piinlik teiste maalibäkraundiga inimestega arutleda seal kaasaegse kunsti teemal. “see Tartu porimaalijate koolkond, jaa jaa, muidugi..” hehe, aga see on ka kõige põnevam aine so far.

ja täpselt nii ongi. mul pole õrna aimugi, kuidas ma ülejäänud kuud vastu pean. hetkel on alguse elevus aga see käib suht kiirelt maha, niiumbes esimeste kodutööde tähtaegade saabumisega.
aa, ja vaadake mu esimest vektorgraafika katsetust arvutigraafika tunnist. põhimõtteliselt oli see kolmas kord coreli programmi näppida ja esimene, kus ma viitsisin tõepoolest ka kaasa teha. eks ta tulevikus ole suht piinlik vaadata aga praegu on süda uhkust täis =)

juuli reisikiri

jõudsin tagasi koju. tegelt juba enne folki aga teate isegi, et sel ajal ollakse linnas mitte kodus. täna tekkis esimene võimalus end paari nädala jooksul välja magada aga naabrid otsustasid teisel pool seina oma erimeelsusi lahendama hakata. klassika.
ehk, et koju siis – igalt poolt. väga mõnus. nagu puhkus ainult, et töö. mõtlesin üles lugeda ka kohanimesid aaaga keda huvitab. staap oli Setomaal aga ühel päeval jõudsin sealt otsapidi Suure-Kõpu mõisas õpituba tegemas käia, paaritunnise vahepeatusega kodus ja õhtuks Põlvamaale tagasi. paar korda aastas on päris hea kogu elu seljakotti pakkida ja vaadata mis edasi saab ja kuidas. veel paremini tuleb see välja, kui ümber on inimesed, kes saavad endast üle ja lasevad olla, siis on kaif laif.
inimestest minu ümber olen ma viimasel ajal päris palju mõelnud. imestusega, et kust nad äkki tulnud on ja miks jne aga välja pole mõelnud. täielik müstika, kerge hämming aga väga tänuväärt.

veel lühem kokkuvõte: 8 m nurktoimset linast kangast sai kootud, ühe uue ägeda inimese avastatud (mida juhtub väga harva. tänks, MQ, soovituse eest) ja hea hulga vanu, magistrisse sisse saadud (pingereas teisena, fafa), elus esimest korda parvsaunas käidud, külalislahke sõsara hõrgutistest ümarvormi söödud jne
ja nüüd on taastumine folgist ja sellest tornaadost, mis mu toalilled ja läpaka ära kastis..

xxx

g

vahepeatus Veriora, Viljandi vahel

Käisin MQ pool. Teda polnud kodus. I kind of can’t resist myself, kui ma olen võõras kodus üksi peeglite ja oma kaameraga. Konkreetne kodu oli küll kõigi kodude poeg, st eriti väike nagu mu objektiivi nurk. A see eest hea valgusega ja ilus vihmane hommik soosis nagunii tubaseid tegevusi..