tervitusi siit kunsti, käsitöö & kodunduse magistrantuurist! elu siinpool on päris tsill-grill. juba praegu on tunda, et ajurakud kihelevad mõnust ja võitlevad laiskusega, mis neid viimase 2 a jooksul järjekindlalt suretada püüdis. mõned faktid siis:
- pidevast kiirustamisest on keel enamuse ajast kõrbenud. või ei jää üldse kohvi joomiseks aega.
- põhiliselt tegelen kõndimisega. kahes linnas elamine näeb välja umbes nii – kõnnid kodust bussijaama, kõnnid bussikast kooli, kõnnid ühest õppehoonest teise, kõnnid mõnele näitusele või galeriisse, ujulasse, poodi and so on, kõnnid koju ja pärast vb veel õhtusesse loengusse, kõnnid bussikasse, kõnnid teise koju, kõnnid tööle jne. vahet pole kas on hea ilm või hommik külm, kaasas vähe või palju asju. asuks Salme tänava õppehoone 5 minti kaugemal, saaks peaaegu ükskõik mis punktist sinna kõndimisestki juba oma päevase füüsilise koormuse normi kätte. sest lisaks on ju veel pidevalt kiire, st tempo on peal.
- arvutasin välja, et puhtalt Tartu-Viljandi-Tartu vahelisele transpordile läks mul 53 euri. ja need ei olnud mitte lõbusõidud. mingi 5-6 otsa õnnestus ka tuttavatega kohale saada.
- mida vähem mul vaba aega on, seda rohkem veedan ma seda sõpradega (mis on minu jaoks midagi uut).
- iga kuradima kord, kui ma jõuan pahaaimamatult tõdeda, et kõik (ehk mina) mitte ainult ei tundu vaid ongi väga hästi ja paigas, avastan ma järgmisel hetkel end mingis eriti kahtlases situatsioonis. umbes sellises, kus on näha, et all others can keep their shit together ja jälle, ja jälle olen mina see nõrgim lüli.
- meil on kohustuslikud näituste külastamised. ma arvan, et ma olen selle kuuga käinud rohkem kunstinäitustel kui viimase paari aasta jooksul kokku. käin ja vahin, üritan tarka nägu teha. seminaris on suhtelist piinlik teiste maalibäkraundiga inimestega arutleda seal kaasaegse kunsti teemal. “see Tartu porimaalijate koolkond, jaa jaa, muidugi..” hehe, aga see on ka kõige põnevam aine so far.
ja täpselt nii ongi. mul pole õrna aimugi, kuidas ma ülejäänud kuud vastu pean. hetkel on alguse elevus aga see käib suht kiirelt maha, niiumbes esimeste kodutööde tähtaegade saabumisega.
aa, ja vaadake mu esimest vektorgraafika katsetust arvutigraafika tunnist. põhimõtteliselt oli see kolmas kord coreli programmi näppida ja esimene, kus ma viitsisin tõepoolest ka kaasa teha. eks ta tulevikus ole suht piinlik vaadata aga praegu on süda uhkust täis =)
grete ojamaa veebiportfoolio 