paljulapseliste perede seas 2 soojemat kätt!

meel muutus enne jõule härdaks ja kudusin üleskutse peale paari käpikuid. muidugi jälle 1,5 varrastega ja kolmevärvilise mustriga, et enda elu keerulisemaks teha aga lõpptulemus korvab alati kõik eelnevad heitlused.

lõngadest olid mul muhuroosaga toonitud lilla 8/2 LAYK Galaktika kollektsioonist, Liisi-Ly värvitud türkiissinine ja külm roheline arvatavasti Jõgeva vabrikust.

from Estonia with love

Seekord juhatavad villase hooaja sisse nõeltehnikas labakud paarikesele
Materjaliks 3x villane hall lõng (vist Ülle gotlandlastelt)

Nõelusin need valmis eelmisel sügisel ja talvel rohketel bussisõitudel. Seejärel ootasin mitu kuud kujundusideed. Kui see oli end mulle lõpuks ilmutanud, siis värvisin ja tikkisin. Päris korralikud said. Edasi rändavad need nüüd Prantsusmaale Alpide kanti uutele omanikele.

Veel ootavad pildistamist ühed udupeened Mustjala sõrmikud, mis ma ka eelmisel talvel omale kudusin. Kanda neid ei jõudnud, sest ma ei viitsinud neid miljoneid lõngaotsi ära peita =P Mu praegune nohu annab märku, et oleksin pidanud tervise hoidmiseks juba ammu villased asjad välja otsima.. Seepärast hakkasin ka endale linnapääl käimise villaseid sokke kuduma. Eelmisel aastal jäi käsitöö tegemise aega kahtlaselt väheks, seepärast otsustain prioriteedid paika seada ja korraldada asjad nii, et kool ei hakkaks käsitöö tegemist segama. Mõtteid on juba mitmeid ja äggedaid.

viimane aeg kindajutuks

Nüüd, kus enam pole ohtu üllatusmomenti rikkuda, saan lõpuks neid pilte näidata. Mis sest, et väljas on kevad, nende kinnaste üleandmise päevaks sadas ilus värske lumi maha. Täielik movie moment .. ja kauemaks seda rõõmu uuest värskest lumest kahjuks ei jätkunudki.
Suuremad kindakandmise ilmad on küll möödas aga tõelisi tekstiilifanatte teadupärast aastaaeg ei huvita – villane läheb igal ajal peale.

Kasutasin põhilõngana mingit eriti vana ja pehmet Läti vabriku toodangut, mille pruuniks värvisin. Kuna oli tarvis soojemat sorti sõrmikud, otsustasin kududa labaosa ja sõrmed kolme eri värvi lõngaga, mis tegi mustri aretamise minu väikese pea jaoks omamoodi väljakutseks. Lõpptulemus pidi ikkagi selline jääma, mida meesterahvas oleks nõus kandma ja see sugu on ju käsitööesemete kandmise osas eriliselt valiv. On erandeid ja neile kuulub minu lugupidamine.

Järgmisel nädalal esitletakse Saara Kirjastuse alt ilmuvat kindaraamatut (vt uudis 22.02.2012), kus saab näha ka minu panust Kristi Jõeste meisterlike kinnaste ilu edasiandmiseks läbi fotode.