Nüüd, kus enam pole ohtu üllatusmomenti rikkuda, saan lõpuks neid pilte näidata. Mis sest, et väljas on kevad, nende kinnaste üleandmise päevaks sadas ilus värske lumi maha. Täielik
movie moment .. ja kauemaks seda rõõmu uuest värskest lumest kahjuks ei jätkunudki.
Suuremad kindakandmise ilmad on küll möödas aga tõelisi tekstiilifanatte teadupärast aastaaeg ei huvita – villane läheb igal ajal peale.
Kasutasin põhilõngana mingit eriti vana ja pehmet Läti vabriku toodangut, mille pruuniks värvisin. Kuna oli tarvis soojemat sorti sõrmikud, otsustasin kududa labaosa ja sõrmed kolme eri värvi lõngaga, mis tegi mustri aretamise minu väikese pea jaoks omamoodi väljakutseks. Lõpptulemus pidi ikkagi selline jääma, mida meesterahvas oleks nõus kandma ja see sugu on ju käsitööesemete kandmise osas eriliselt valiv. On erandeid ja neile kuulub minu lugupidamine.
Järgmisel nädalal esitletakse Saara Kirjastuse alt ilmuvat kindaraamatut (vt uudis 22.02.2012), kus saab näha ka minu panust Kristi Jõeste meisterlike kinnaste ilu edasiandmiseks läbi fotode.