huvika I suvelaager

väikesed värvilised näpud ja matkajalad
juuni lõpus
Holstre-Pollis
Viljandi Huvikooli suvelaagris

värvisime lehti, õisi ja peeneid varsi
otsisime puuke, metsmaasikaid ja iidvana Polli tamme
sõime nagu spordilaagrilised
ja kuulasime pealiku sõna
viltisime maasikaid, banaani, linnumuna ja -pesa
tennist mängisime paljajalu
hommikuti venitasime konte koos sirgu
ja õhtupäikest saatsime ära vaatetornis

värskeid uudiseid.. kevadest

kerge kahtlus hinges sundis mind täna oma netipanka vaatama. jõllitasin jupp aega täiesti juhmi näoga ja ei saanud aru, kuni lõpuks sain aru.. peaaegu, et lahti tuleb võtta viimane käsitööajakiri, mida siiani polnud viitsinud avada, kuna see number on peaaegu tervenisti tüvka tekstiili lõputöid täis, mida sai kevadel/suve algul kõrini nähtud nii moešõul, fb-s, inku tekstiilikeskuses jne. ega oma peaga välja ei nuputanudki, et mille eest mind tasustatakse, kuni jõudsin meie artiklini! Muidugi, Lüüli ja Astri panid ju lühikese jutu kokku ja sinna juurde valiku minu tehtud piltidest meie, st Lossi Gildi korraldatud suursündmusest, mida ma kevadel siinsamas reklaamisin ja pärast sõnakestki ei kommenteerinud.

vot väga hea. keda huvitab, see on nagunii juba teada saanud kas kohapeal uudistades, fb-s, gildi kodukal või suusõnaliselt meie käest. keda ikka veel huvitab, saab sügisesest Käsitööst lugeda meie võistukudumisest “Käi ja Koo 2012” ja käies kudumise traditsioonist või pigem tavast Eestimaal. Väga hästi õnnestunud artikkel, mille muudavad eriliselt huvitavaks Astri välja otsitud teated etnograafilisest arhiivist käies kudumise kohta. Positiivne on ka see, et peatoimetaja on terve oma juhtkirja ruumi pühendanud sama teema ümber arutlemiseks, kuigi seekordne väljaanne sisaldab muudki erilist, mida oleks võinud sisse juhatada. Väike töövõit gildile!

kui ma samamoodi jätkan, annan varsti juba virginia woolfi mõõdu välja oma pikkade ja lohisevate, juhet kokku ajama kippuvate lausetega.. not

juuli reisikiri

jõudsin tagasi koju. tegelt juba enne folki aga teate isegi, et sel ajal ollakse linnas mitte kodus. täna tekkis esimene võimalus end paari nädala jooksul välja magada aga naabrid otsustasid teisel pool seina oma erimeelsusi lahendama hakata. klassika.
ehk, et koju siis – igalt poolt. väga mõnus. nagu puhkus ainult, et töö. mõtlesin üles lugeda ka kohanimesid aaaga keda huvitab. staap oli Setomaal aga ühel päeval jõudsin sealt otsapidi Suure-Kõpu mõisas õpituba tegemas käia, paaritunnise vahepeatusega kodus ja õhtuks Põlvamaale tagasi. paar korda aastas on päris hea kogu elu seljakotti pakkida ja vaadata mis edasi saab ja kuidas. veel paremini tuleb see välja, kui ümber on inimesed, kes saavad endast üle ja lasevad olla, siis on kaif laif.
inimestest minu ümber olen ma viimasel ajal päris palju mõelnud. imestusega, et kust nad äkki tulnud on ja miks jne aga välja pole mõelnud. täielik müstika, kerge hämming aga väga tänuväärt.

veel lühem kokkuvõte: 8 m nurktoimset linast kangast sai kootud, ühe uue ägeda inimese avastatud (mida juhtub väga harva. tänks, MQ, soovituse eest) ja hea hulga vanu, magistrisse sisse saadud (pingereas teisena, fafa), elus esimest korda parvsaunas käidud, külalislahke sõsara hõrgutistest ümarvormi söödud jne
ja nüüd on taastumine folgist ja sellest tornaadost, mis mu toalilled ja läpaka ära kastis..

xxx

g

vahepeatus Veriora, Viljandi vahel

Käisin MQ pool. Teda polnud kodus. I kind of can’t resist myself, kui ma olen võõras kodus üksi peeglite ja oma kaameraga. Konkreetne kodu oli küll kõigi kodude poeg, st eriti väike nagu mu objektiivi nurk. A see eest hea valgusega ja ilus vihmane hommik soosis nagunii tubaseid tegevusi..

linnalaager 2012

kunstilaagris.. kunstilaagris, juuni alguses, siis kui veel suvi oli.
kui just otseselt vaja pole, siis ma hetkel ei viitsi galeriisid tekitada. mosaiigid tunduvad praegu palju põnevamad ja ei koorma nii palju
aga hea uudis on see, et leidsin paar päeva tagasi lõpuks üles ühe oma objektiividest. tõsine fotograaf nagu näha.

nädalavahetus provintsis

tere

niisiis, see nv:
tulin linnalaagrit tegemast
viisin akadeemia lõpetajatele lilli
harutasin ühe vaiba üles
sõin põllul esimese, peaaegu küpse maasika
pesin pesu – kõige pehmem aeg
jalkat ei vaadanud

jne, mõnus

head,
g

hobuvildi pildid

Tulemuseks korralik tükk asja.

https://loomus.wordpress.com/2011/08/25/hobuviltimisest/

käisin ära

Reisipildid! Tean, et paljudele suhteliselt tüütu osa muljete kuulamisest aga mitte mulle kui pildipedele. Teiselpool Soome lahte näidati mulle eelmisel nädalal Hanko poolsaarel üht-teist-kolmandat. Külmad rannad, mustikased ja kanarbiku järgi lõhnavad graniidised metsad, rohkelt möödunud kümnendite disaini tekitasid tahtmise näha ka Soome kesk- ja põhjaosa ja neid murakarabasid ja.. ja ühe elusuuruses saami tahaks ka ära näha.

Külastasin ühte ja arvatavasti seal kuurortlinnas ka ainsat käsitööbutiiki, mis oli ühe katuse alla mahtunud veel kohviku ja antikvariaadiga. Meeldiva õhkkonna tõttu oli tunda, et nii mõnelgi emotsionaalsemal tüübil võib aeg selles majas kiiremini lendama hakata ehk jälle üks näide (vähemalt pealtnäha) sümbioosis tegutsevatest ettevõtjatest. Lootsin käsitööpoest ikka väljamaa peent materjalikraami koju tarida kuid lettidel leidus ainult maitsekat põhjamaist disaini valmisesemete näol.

Natuke oli muud asja ka sinna, mis motiveerib mind nüüd sügisel ja talvel erriliselt loominguline välja paistma ehk siis tuleb võtta ette vana hea alustan-teostamist-kavandamisest kadalipp. Aga tänu keskkonna vahetusele ja sellele, et viitsisin niivõrd palju pilte teha metsas, kodus, rannas ja linnas on isegi mul selline kergelt üleskeeratud ja ärev tunne. Või on see tunne hoopis 5-eurosest kodusest espressokannust, mille kirbukalt ostsin?

hobuviltimisest

Eelmisel aastal samal ajal pidasime kursusega väikest kokkutulekut Kurgjal. Arutasime, mis tegevusi muuseumis käsitööaasta 2011 raames korraldada võiks. Minul, kui kõige vildihimulisemal meist lõid tulukesed põlema ja pakkusin välja hobuviltimise teema, mille kohta võin nüüd kirjutada – tehtud!

Augusti teise nädala lõpus toimus Kurgja Talumuuseumis järjekordne Talukultuurikool, teemaks eesti maakari ja hobused. Long story short – palju rahvast, palju toredaid tegevusi nagu alati. Liisa Kallami juhendamisel viltisime lastele suure talu plaani kujutava mänguvaiba. Mõned pildid protsessist.

Hobuviltimine ei ole iseenesest mingi imeloom. Tegemist on endiselt märjalt viltimisega rullimistehnikas. Pärineb see Aasia rändrahvastelt, kelle elustiil tingis kiire tegutsemise rohke villa realiseerimisel eluks hädavajalikeks viltideks. Sama lugu on tegelikult tänapäevalgi. Kiiresti ja vähese vaevaga soovitakse saada head tulemust.

Tegelikult on mässamist sama palju, vaat, et rohkemgi (vähemalt terve pika päeva jagu). Ladumine ja esmane rullimine tuleb teha ikkagi käsitsi ja mida suuremat vaipa teha, seda rohkem käsi läheb ka tarvis. See ajaski huvilisi esimese asjana segadusse, et …miks te siis ise vildite? Hobune ise ei ole tegelikult mingi käsitööline, temale jääb lihtsalt koplis kõndimise ja rulli järel vedamise osa. Selleks, et asjalikku tulemust saada on tarvis eeltööd korralikult ära teha enne kui rulli nö masinasse panna saab.

Järgmine küsimus, mis huviliste peas tekkis – mis karva te siis vildite? Hobuviltimine ei sea nõudmisi kasutatavate materjalide osas. Temal on põhimõtteliselt ükskõik, mis rulli vahele pandud on.

Ja kuulukse, et õige pea saavad uued pärandtehnoloogia magistrandid hobuviltimist näha-teha ka Männiku Metsatalus Viljandi lähistel, kuniks veel soojemaid ilmu on. Põnev!

Veidi meediakajastust ka Kurgjalt.

minu esimene triibuline

Ehk siis esimene tellimuse peale tehtud sõba, mille kujundamise ja valmistamisega tegelesin juhtumisi täpselt aasta aega tagasi. Tegevus oli kenakesti arendavat laadi, sest kuigi teile nii tunduda võib ei olnud tulemuseks ometigi teps mitte tavaline sõba.

Esiteks oli kriteeriumiks etnograafilisel ainesel põhinevus – näete, et sõba on endisele Virumaale omases sini-valges koloriidis sealsele ornamentikale vihjavate kaunistusdetailidega (pääsu- ehk kalasaba motiividega sõbakirjalistelt tekkidelt)?

Teiseks – tulevase kandja elukohaks pidavat olema hoopiski Lõuna-Ameerika. Johhaidi nad seal villase üleviskega peale hakkavad – oli minu esimene mõte. Igatahes tuli seda materjali valikus arvestada ja seega otsustasingi lõimeks kasutada valget linast, mille sisse kudumisel kahekordset villast visata, et lõplik ilme saaks õhulisem. Otstesse kudusin kõlapoogad, mis lõpetab puhtalt ja kaunilt servad andes neile juurde tugevust.

Kuid miks tuleb esimese asjana mõttesse sõba, kui tellitakse pulmakinki? Ehk annab järgenev tekst sellele vastuse. Printisin välja ja kleepisin selle ERM-i muuseumipoest ostetud, sõbade ja tekkide olulisust illustreeriva postkaardi taha, et mu motiivid oleks puust ja punaseks tellijale selgeks tehtud. Ja ühtlasi, et moodustuks ka terviklikum pulmakink. No ja et oleks ka muidu bling.

Vanimad ühevärvilisi villaseid õlakatteid nimetati sõbadeks. Sõba oli abielunaise pidulik õlakate. Eesti Rahva Muuseumi kunagine direktor Ilmari Manninen on kirjutanud, et pole põhjust peatuda teemal, kumb on sõba vanem otstarve – suurrätt või vooditekk, „sest lõpuks on see üks ja sama asi“. Ka vooditekki võidi kasutada üleviskena õlgadel, suurräti moodi ja vastupidi – suurrätt kõlbas ka katteks magades. (Manninen, 2009, lk 192).

Kreutzwaldi järgi kandsid naised Virumaal 19. ja 20. sajandil sõba, mis rikkamatel olnud valgest villasest, vaesematel linasest riidest. Selle ääred olevat olnud litrite ning mitmevärviliste läbitikitud lõngadest ehitud, mõnikord olevat see olnud telgedel kirjuks tekiks kootud. Seda üleviset kantud pidupäeval.

Põhja-Eestile on iseloomulik olnud potisinise värvuse kasutus kuubedel ja ka külma kaitseks võetud sõbadel, vaipadel ja tekkidel. Hoopis heledama koloriidiga paistavad nende seast välja aga Virumaa valged ja helesinised tekid, millede üheks valdavaks kirjamotiiviks on olnud potisinised pääsusaba ehk kalasabakirjad villaste koetriipudena.

Sõbal on olnud oma koht ka pulmatraditsioonides. Peiukodus pruudi vastuvõtmisel toimunud rituaalidel on mahalaotatud sõbale (tekile, vaibale) astumine üheks osaks rituaalsest kompleksist, mis seostub rahvaluulepärimustes tulevase perekonna õnne ning majandusliku heaoluga. Usuti, et üle mahalaotatud sõba astunud noorikul ei olnud põhjust uut kodu maha jätta, samal põhjusel on ka pruudi pea ja õlad kaetud isakodust lahkumisel sõbaga. (Kõresaar, 1999, lk 54-55)

Capiche?
Ja kui keegi nüüd eriliselt leili läks ja eeldatult tundis, et see just ongi tema hinge puudutav teema, siis soovitan studeerida ka ühte asjakohast väljaannet, mida illustreerivad aegade jooksul rahvusliku tekstiili tudengite poolt kootud sõbakirjalised tekid.